Waldorfpedagoogika   Lugemist   Kirjandus  

Lugemist viimati lisatud 20.02.2023 :  
Sügavamate arenguvajaduste mõistmine.epub
Adam Blanning

Waldorfkooli õppekava põhimõtted


Kooli arendamine ja juhtimine

Waldorfkoolid maailmas on omavahel sarnased õppekava ülesehituse põhimõtete osas.
Iga koolil on siiski rohkesti võimalusi üldisi põhimõtteid teostada ja arendada, nii et iga kool on samas ka erinev.
Õppekava toimimine on seotud koolikorralduse, -arenduse ja -juhtimisega, mis waldorfkoolides on mõneti erinevad võrreldes traditsioonilise kooliga.

Põhimõtted:

  • TEGEVUSLIK ASPEKT KASVATUSES

    Tahtejõu tugevdamine
    Kujutlusvõime arendamine
    Eakohase intellektuaalse võime arvestamine
    Tegelikkusega suhtestatud mõtlemine
    Harjumuste kujundamine

  • KUNSTILINE ASPEKT KASVATUSES

    Tundeelu areng
    Intellektuaalne areng
    Analüüsivõime ja kvaliteeditunnetus
    Meelte arendamine
    Sotsiaalsed ja moraalsed tunded
    Kunstilised projektid

  • INTELLEKTUAALNE ASPEKT KASVATUSES

    Üldharidus
    Huvi ja vastutus
    Intellektuaalne kujutlusvõime
    Kausaalse mõtlemise võime
    Õpetuse kujundamine tervikust lähtuvalt
    Õpilase teadvuse ja teadlikkuse areng

  • ÜLDINE ÕPPEPROTSESS, SELLE DIFERENTSEERIMINE JA PLANEERIMINE

    Õppetunni ülesehitus 1.-8. klassis
    Õppeprotsess murdeea järel
    Õppetunni ülesehitus 9.-12. klassini
    Nädala töörütm
    Kooliaasta rütm – koolipeod
    Klassiväline tegevus õppe- ja kasvatusprotsessi osana

  • KOOSTÖÖPÕHIMÕTTED JA TÖÖKORRALDUS KOOLIS

    Õpetajate kolleegium
    Töögrupid
    Kodu ja kooli vaheline koostöö
    Koostöö organiseerimine koolitöö eri valdkondade vahel

  • KOOLI JUHTIMINE

    Kooliselts
    Õpetajate kolleegium - kooli nõukogu – kooliseltsi juhatus

WALDORFPEDAGOOGLISE KASVATUSE JA ÕPETUSE ALUS

Waldorfpedagoogiline (Steinerpedagoogiline) kasvatus ja õpetus põhineb teatud arusaamadel inimese arengu seaduspärasustest. Õpetuse sisu ja maht aineti ning klassiti, samuti metoodilised alused saavad mõistetavaks mainitud arengukäsitluse kontekstis.
Lühidalt seisneb see järgnevas.
Inimeses toimivad ning arenevad kolm osapoolt – mõtlemine, tundeelu, tahe – ning nende intensiivne kujunemine toimub lapse/nooruki arengu erinevatel perioodidel. Üleminek ühest perioodist teise ei toimu järsult.
Waldorfpedagoogilise õpetus- ja kasvatusmetoodika põhiprintsiibid, mis toetavad lapse ealist arengut, on kasvatuse ja õpetuse tegevuslik, kunstiline ja intellektuaalne külg.

TEGEVUSLIK ASPEKT KASVATUSES

Eesmärgid:
  • tugevdada õpilase tahtejõudu ja eneseusldust
  • arendada kujutlusvõimet
  • kujundada valmidust intellektuaalseks tegevuseks
  • arendada tegelikkusega kooskõlas olevat abstraktset mõtlemist
  • kujundada põhiharjumusi

Tahtejõu tugevdamine

Tegutsemine aktiviseerib ja arendab inimest ning hoiab tahte erksana. Tänapäevane tehnitseerunud elustiil ei soodusta praktilist tegutsemist. Kool peab siin tunnetama oma rolli passiivsuse vältimise ja isikliku algatusvõime toetajana. Tahtejõu rakendamine tegevuses tugevdab inimese minakogemust, ehitab üles identiteedi ja kujundab tervet eneseusaldust.
Tegevuslik aspekt domineerib eriti 1.-3.klassis. Ehkki tahte areng toimub põhiliselt eelkoolieas ning sellele toetub praktiliselt kogu hilisem algatusvõime, on tahte areng märkimisväärne veel ka esimestel kooliaastatel. Algõpetuse metoodiline rõhuasetus toetub praktilise tegutsemise valmidusele selles eas.
Projektidel, praktilistel ning kunstiainetel on suur osakaal läbi terve põhikooliea. Need aktiviseerivad ja elavdavad õpilasi, seeläbi mõjustavad ka soodsalt intellektuaalset arengut. Õpetajal tuleb jälgida lapse tervislikku seisundit, üldist elujõulisust ja tegutsemisvalmidust ning suunata lapse praktilist tegutsemist.

Kujutlusvõime arendamine

Kujutlusvõime, millel põhineb hilisem iseseisev mõtlemine, hakkab arenema käe liikumistunnetuse toimel. Sel põhjusel on kujutlusvõime arengut võimalik toetada tegevusliku õpetuse ja kasvatuse läbi.
1-3 klassi õpetust läbib lapse eakohastest vajadustest lähtuvalt tegutsemine ning rütmiline liikumine. Kui laps õpib oma liikumist ja liigutusi ajas ning ruumis valitsema, on see eelduseks sellele, et ka kujutlus saaks hakata liikuma ajas ja ruumis.

Eakohase intellektuaalse võime arvestamine

Lapse võime teadvustatud intellektuaalseks tööks on väike. Märkimisväärne on seevastu tema võime õppida alateadlikult ümbrust jäljendades ja selles toimides. Tegutsemisel põhinev õpetus 1.-3.klassini talletub teadvuse sügavamatele tasanditele, kust hilisematel kooliaastatel on võimalik see tõsta teadvusesse. Selline õpetus kujundab abstraktsele mõtlemisele vajaliku aluspõhja ja arvestab erinevaid teadvus- ja tegutsemistasandeid .Sel viisil teostub üleüldine taotlus õpetada nii, et omandamine ei jääks pinnapealseks.
Algklasside õpilane saab õppimisest rahulduse, kui ta midagi oskab, mitte kui ta vaid teeb. Nii jääb õpihuvi püsima.

Tegelikkusega suhtestatud mõtlemine

Abstraktse mõtlemisvõime arenedes peab õpetus ja kasvatus hoolitsema selle eest, et mõtlemine ei võõranduks tegelikkusest.

Harjumuste kujundamine

Tegutsemine mõjustab alateadvust ja loob läbi kordamise harjumusi ja hoiakuid. Ennekõike ehitab praktiline aspekt õpetuses üles harjumust selliseks töössesuhtumiseks, mis juurdub loomuliku mängurõõmuna.

KUNSTILINE ASPEKT KASVATUSES

Kunstilise kasvatuse valdkonda kuulub lisaks nn.kunstiainetele ka pildiline õpetus, mis on kesksekd õpetamismeetodiks kooliküpsuse ja murdeea vahelisel ajal 1.-8.klassini. Meetod on teadmiste õpetamise teenistuses ja toetab lapse tundeelu arengut. Intellektuaalsetes/mõistelistes valdkondades vahendab pildiline õpetus õpetatavat ainet sõnalise pildi kujul ning vormis, mis käivitab õpilase oma fantaasia. Kui lapses toimib fantaasia, liitub sellega alati tundekogemus. Nii puudutab pildiline õpetus eriliselt tundeelu ja kinnistab õpitava inimese teadvuse sügavatele kihtidele.
Praktikas tähendab pildiline õpetus elavaid, õpitavat iseloomustavaid jutustusi ning võrdluspiltide kaudu õpetamist. Õpetaja töö on siin kunstniku töö sarnane: tal tuleb otsida õpetussisu olemust tabavaid sõnalisi pilte. Õpilaste jaoks peaks õpetus olema pidev kunstiline elamus.
Et toetada teadlikult lapse tundeelu väljakujunemist, peab õpetaja teadma tundeelu arengu seaduspärasusi. Tundeelu on tahte ja mõtlemise vahel vahendaja rollis. Oluline on teadvustada ka antipaatia ja sümpaatia alalävist vastastikust toimet.

Eesmärgid:
  • toetada tundeelu arengut
  • arendada intellektuaalseid valmidusi
  • arendada analüüsivõimet ja kvaliteeditunnetust
  • muuta tundlikumaks aistinguid ja vaatlemisoskust
  • arendada sotsiaalseid ja moraalseid tundeid

Tundeelu areng

Arenenud tundeelu on üks inimeseks olemise aluseid. Väärtushinnangute lähtekohana on ta ka tuleviku ühiskondlike tingimuste kujundaja. Koolikasvatus peab eriliselt hoolitsema lapse tundeelu arengu eest, kuna selle arengu peamine aeg langeb põhikooliikka ja kuna tänapäeva elustiil ei hoolda tundeelu. Me ei pea siin silmas lastele meelelahutustööstuse poolt pakutavat aseainet, mille eesmärgid ei saa pidada kasvatuslikeks.
Enne kooliiga samastub lapse tundeelu tema elundite ja ümbruse poolt pakutud mõjutustega. Selles vanuses on tundeelu veel sõltuv vahetutest aistingutest. Kooliküpsus vähendab seda sõltuvust. Tundeelu hakkab muutuma iseseisvamaks ja emantsipeerima kehalistest elutoimingutest. Tundeelu sissepoole minek jätkub aste – astmelt kuni murdeeani, mil see saavutab murdeeale omase täieliku subjektiivsuse. Nii toimub indiviidi tundeelu areng peamiselt põhikoolieas.
Kui tundeelu vabaneb vahetust aistingute mõjust, tugevneb lapse võime elada sisse sõnalistesse piltidesse. Laps vajab esialgu sõnalisi pilte, mitte veel mõttelisi määratlusi pakutavatest ainetest. Mõisteline käsitlus jääb lapse jaoks väliseks ja mõistete normaalne omandamine hakkab takistama hilisemat iseseiva mõtlemise arengut.
Seetõttu muudetakse õpetuse intellektuaalne pool pildiliseks õpetuseks, mis puudutab ja elavdab tundeelu. Ka kunstiharjutused – värvide, vormide ja helide maailma sisseelamine - koolitavad ja arendavad tundeelu. Seetõttu on kunstiõpetuse osakaal kõikides klassides suhteliselt suur, seda nii iseseisva kunstilise õpetusena kui ka teistesse ainetesse integreerituna.
Kui tundeelu on välja arendamata, ilmneb see õpilase võimetuses keskenduda pildilise jutustuse kuulamisel, samuti õpilase kunstilise eneseväljendamisoskuse vaesustumises. Õpetaja peab märkama selliseid omadusi õpilases ja tooma õpetusse rohkem pildilisust ning kunstiharjutusi vastavalt vajadusele.


Intellektuaalne areng

Pildiõpetuse eesmärk on kunstipärane, kvaliteedist lähtuv õppimine. Õppimist ei tohi vaadelda teadmiste mahulise omandamisena, vaid õpitu mõistmisena. Eraldiseisev teadmine kaotab täielikult oma tähenduse, õpitu olemusliku mõistmise võime areneb koos lapse vanusega – pildilise õpetuse loomus ja sisu toetavad seda arengut. Olemuslikult mõistetu juurdub intellektuaalsest tasandist sügavamal asetuvasse tundeellu ja on seetõttu püsivam. Nii moodustab õpitu kindla põhja väljakujunevale mõistelisele mõtlemisele.Õpitu olemuslik mõistmine moodustab vaheastme vaistliku teadmise ja mõistelise teadmise vahele.
Õppimislaadi iseärasused muutuvad kõigil õpilastel taibukusest sõltumatult suhteliselt seaduspäraselt. Ealisele arengule vastav kunstiline õpetus aitab äratada nooruki muutuvas teadlikkuses õppimissoovi ning soovi õppimise protsessis osaleda.

Analüüsivõime ja kvaliteeditunnetus

Pildilise õpetuse põhieesmärgiks on vahendada õpitavat lastele sisule vastavas vormis. Sel juhul vahendab pildiline õpetus õpitavat ka tundeelule. Õpilased elavdavad õppesisu oma tunnetega. Sel viisil avardub tundeelu nõnda, et nooruk hakkab mõistma ka ilminguid, mis on väljaspool isiklikke huvisid. Võib kõnelda tundeelu järk – järgulisest objektiivsemaks muutumisest ja rikastumisest. Samal viisil koolitavad kunstiharjutused tundeelu üle subjektiivsete tundepiiride objektide olemusliku kogemiseni. Võime objektiivselt tunda on analüüsivõime aluseks. Samas avardab ja süvendab see elukvaliteetide kogemisvõimet. Kunstilise kasvatuse eesmärk ei ole subjektiivsete tunnete väljaelamine, vaid nende koolitamine objektiivse täiuslikkuse suunas.

Meelte arendamine

Kunstilise kasvatuse eesmärk on muuta õpilane tundlikumaks värvide, vormide, helide, liikumise jt. kvaliteetide kogemiseks. Tänapäeva impulsside ja stiimulite üliküllusega kaasnevad tuimaks tehtud aistingud ja kujutlusvõime. Mida tundlikumalt suudetakse kogeda välisaistinguid, seda nüansirikkam on siseelu.

Sotsiaalsed ja moraalsed tunded

Objektiivsus tundeelus on sotsiaalse käitumise alus. Võime teise inimese seisukorda sisse elada ja hinnata seda temast endast lähtuvalt, subjektiivsetest huvidest sõltumatuna, on alus üldiselt aktsepteeritud, normatiivsuses sõltumatule käitumisele. See on eelduseks tänapäevasele rahvuste vahelisele sallivuse ja rahukasvatusele.
Moraalitunde arendamiseks tuleb õpetajal hoolitseda rohkem pildilise jutuainestiku eest, mis äratab kogemuse õigest ja valest. Neis nn. moraalijutustustes tuleb õpilaste sotsiaalses ja moraalses käitumises esinevad probleemid muuta algpildilisteks jutustusteks sel kombel, et õpilased ei teadvusta neid oma käitumist kirjeldavatena. Algpildiliste subjektiivsest vaatenurgast eraldatud elamustena äratavad ja tugevdavad sellised lood sotsiaalseid ja moraalseid tundeid ja korrigeerivad tundeelu.


Kunstilised projektid

5.kl.ja 8.klassis valmistatakse ette ja esitatkse näidend. Näidendi ettevalmistamine on pikk protsess, mille korraldamiseks võidakse klassi töörütmi ajutiselt muuta.
Näidendi ettevalmistamine ühendab erinevaid kunstialasid, arendab kunstilist väljendust mitmekülgselt. Rollisooritused teenivad üksikõpilase arengut ja rollide jagamist tuleb väga hoolikalt kaaluda. Näitemängude ettevalmistamine arendab eriti sotsiaalset ühisvastutust. Selle huvides võib näitemänge vajaduse korral ette valmistada ka koolivälisel ajal. Oluline on ettevalmistusega liituv mitmekülgne arendusprotsess. Etendus tuleb lavale õpilaste erivõimekuste ja koostöö tulemusena.
Õpetaja võib õpetusse kõikides vanuseastmetes lülitada kunstilise projekti, kui seda on vaja õpetuse elavdamiseks või klassi sotsiaalse käitumise korrigeerimiseks. Kunstiprojektid on soositud ja neid võib teha erinevate ainete õpetuse koostööna.
Koolis korraldatavatel pidudel saavad õpilased näidata oma kunstiharjutuste tulemusi, või esinevad seal interpreedid väljaspoolt kooli.
Õpilastele võib kõikides vanuseastmetes korraldada teatri- ja kontserdikülastusi.

INTELLEKTUAALNE ASPEKT KASVATUSES

Eesmärgid:
  • anda õpilastele piisav teoreetiline üldharidus
  • arendada õpilase aktiivset üldist huvi ja vastutustunnet
  • arendada intellektuaalset kujutlusvõimet
  • arendada kausaalset mõtlemisvõimet ja iseseisvat mõistmist
  • arendada tervikutunnetust
  • toetada igale vanusele omast teadlikkuse arengut

Üldharidus

Eesmärgiks on anda õpilasele kooliaastate vältel piisav ja üldnõuetele vastav teoreetiline üldharidus sellises vormis, mille õpilased suudavad isiklikult omaks võtta.
Abstraktne kujutlusvõime käivitub jõulisemalt peale murdeiga. Seetõttu korratakse mõned 1.-8.klassini omandatud teemad 9.klassis teoreetilisest aspektist üle ja antakse neile intellektuaalne vorm. Lisaks õpetatakse selles klassis ka varem käsitlemata aineid, mille omandamine eeldab abstraktset kujutlus- ja kausaalset mõtlemisvõimet.

Huvi ja vastutus

Piisavad teadmised ja asjatundlikkus on vastutustundlike otsuste aluseks. Tänapäeva kiiresti arenev ja muutuv ühiskond eeldab liikmetelt jätkuvat uute teadmiste omandamise võimet ning võimet kanda isiklikku vastutust, kuna ülevalt poolt tulevad juhtnöörid vähenevad ja vanade kommete ja normide tähendused kaovad. Seetõttu asetuvad võime huvi tunda ja võime leida ning omandada teadmisi täisväärtuslike intellektuaalse kasvatuse eesmärkidena üldhariduslike eesmärkide kõrvale.
Inimesele loomuomase huvi ja teadmishimu säilitamiseks on vaja teoreetilisi teadmisi pakkuda viisil, mis vastab lapse arenguperioodide muutuvale teadlikkusele. 1.-8.klassini ei tohiks teoreetilisi teadmisi vahendada mõistelises intellektuaalses vormis. Oma teadvuse iseärasuse tõttu ei ole laps võimeline mõistetena pakutud teadmisi isiklikuks teadmiseks muutma. Teadmised tuleks vahendada peaasjalikult kunstilist ja tegevuslikku printsiipi kasutades. Murdeeas ärkab loomulik üldine huvi intellektuaalsete teadmiste vastu, kui seda ei ole maha surutud või lämmatatud varasema väliseks jääva mõistelis – intellektuaalse materjali ülepakkumisega.
Seetõttu sisaldab 1.-8.kl. õppekava põhiliselt intellektuaalse üldhariduse üldiseid aluseid. Põhjalikuma ja üksikasjalikuma teadusliku käsitluse ja mõistelist kujutlusvõimet arendava ainestiku raskuspunkt langeb vanematesse klassidesse. Õpilase tunnustamise ja edukuse tunne ei tohiks üheski vanuseastmes põhineda intellektuaalse õppimise tulemusel. Õppida tuleks huvist või siis omakasust sõltumatust kohusetundest lähtuvalt. Seetõttu ei testita koolis üldjuhul laste üksikteadmisi. Testide asemel tuleb õpilasel sooritada kirjandi või ettekandelaadseid töid, millega võib liituda praktilisi või kunstilisi projekte. Kõik see aitab kaasa õpilase isiklikule suhtestumisele käsiteldava ainestikuga, samas äratab huvi ja innustab õpilasi õpitut edasi uurima. Ka töövihikute koostamise laad on tähelepanuväärne vahend intellektuaalse ainestiku omandamisel. Selline meetod muudab hangitud teadmised aktiivseks kasutamispagasiks.

Intellektuaalne kujutlusvõime

Intellektuaalse ainestiku omandamist peab õpetaja edendama ja jälgima ülalmainitud tüüpiliste kokkuvõtvate tegevuste raames. Jätkuvalt tuleb innustada õpilast kordama ja täpsustama käsitletud ainestikku, seda suuliselt või kirjalikult kordama enne uue materjali juurde minekut. Õppeaineid korrates tuleb silmas pidada, et tervikust lähtuv vaatepunkt jääks alles.
Õpetaja peab õpilase intellektuaalset edenemist jälgides tähelepanu all hoidma õpilase võimet luua õpitust kujutluspilte. Kui õpilase ettekujutustes ilmneb nõrkust, üldist mittemäletamist või mälupiltide ebaselgust, peab õpetaja eriliselt hoolitsema õpilase kujutlusvõime arendamise eest. Selleks on võimalik kasutada tegevusliku õpetuse vahendeid: teha spetsiaalseid liigutuslik–rütmilisi või kunstilis–käsitöölisi harjutusi ja viia õpilane intellektuaalse õppeaine omandamiseni selliste harjutuste abil. Kui kujutlusoskused pole veel sügaval, siis on õpetajal võimalik intellektuaalset õpetust edastada pildilise õpetuse vahenditega.

Kausaalse mõtlemise võime

Spontaanne põhjuslik mõtlemine areneb oluliselt alles murdeeast alates. Sel ajal õpetatavate teadmiste ülesanne on peamiselt suunatud mõtlemisvõime arendamisele. Seetõttu tuleb vanemate klasside intellektuaalne õpetus üles ehitada viisil, et see aktiveeriks õpilasi ise mõtlema ja et mõisted moodustuksid läbi isikliku taipamise. Õpetus peaks olema mõtlema intrigeerivate küsimuste ja arutelude sütitaja.
Ka kirjanduslikud kordamisülesanded tuleb üles ehitada selliselt, et need annavad õpetajale ülevaate intellektuaalse ainestiku omandamisest ja ka õpilaste oskustest omandatud ainet iseseisvalt mõtestades oma nägemuse moodustamiseks kasutada.

Õpetuse kujundamine tervikust lähtuvalt

Intellektuaalne ainestik tuleb kõikides vanuseastmetes omandada tervikpildist lähtuvalt. 1.-8.klassini tehakse seda tavaliselt nii, et üksikteadmine iseloomustab käsitletavat tervikut. Vanemates klassides nii, et üksikust teadmisest jõutakse välja terviknägemuse juurde. Nii on intellektuaalne õpetus oma loomult nooremates klassides põhiliselt induktiivne.
Siiski õpetatakse nii keele kui eluta looduse seaduspärasusi ka nooremates klassides induktiivselt, õpilase omadest tähelepanekutest lähtuvalt.
Vastates õpilase analüüsivõimele on algklasside õpetus põhiliselt tervikust lähtuv. Kunstiline, käsitööline ja intellektuaalne ainestik moodustavad liigendamata õpetusterviku. Seetõttu on erinevate õppeainete integratsioon eriti tugev esimestes klassides. Intellektuaalset õpetust esindavad arvutamine, emakeel, võõrkeeled. Koduloo, kodanikuõpetuse, loodusteaduste, ajaloo, maateaduse ja religiooniõpetuse algmeid sisalduvad jutustusena emakeele jutustamisainestikus.
4.klassist alates iseseisvuvad järk – järgult maateadus, ajalugu ning loodusaine omaette õppeaineks, mille kõrval emakeeleõpetus on samuti eraldi tsükliaine. Kunstiline ja tegevuslik printsiip säilitavad endise intellektuaalsesse õpetusse integreeritud rolli. Lisaks sellele õpetatakse neid ka ainetena.
Alates 9.klassist eristuvad ained selgesti kunsti, käsitöö ja intellektuaalseteks ja kujunevad iseseisvateks õppimistervikuteks. Siiski integreerub emakeeleõpetus spetsiaalsele aineõpetusele lisaks kõikide ainete õpetusse kõikides vanuseastmetes.
Erinevate ainete õpetussisud toetavad igas klassis üksteist. Võimalust mööda peaks õpetaja viiteid andes ühe aine õpetamise liitma ülejäänu õpetusega, laiendades õpitavat eesmärgipäraselt üle õpetatava aine piiride.

Õpilase teadvuse ja teadlikkuse areng

Põhikooliea vältel muutub väikelapse ebateadlikkus vähehaaval nooruki ärksaks teadlikkuseks. Teadlikkuse muutumine tuleneb oma isiksuse ja mina – tunde järk – järgulise kasvamise ja oma ümbrusest eraldumise kogemusest. Areng toimub läbi vaatepunkti nihkumise ümbrusega samastumisest oma identiteedi teadvustamise suunas.
Vanusega seotud teadvuse iseärasuse muutumine on isiksuse võimekusest sõltumatu seaduspärane protsess. Sellest tuleneb lapse õppimisvalmiduse muutumine ja tundlikkus erineva õppesisu suhtes erinevates vanustes. Õppimismeetodid arvestavad eelpooltoodud viisil lapse loomuomase õppimisvalmidusega. Erinevate klasside õppesisu arvestab areneva teadlikkuse vastuvõtlikkusega.
Loomuliku vastuvõtlikkuse perioode arvestav õpetus on optimaalne ja lapsele kasulik. Andekamad lapsed suudavad õpetust omandada nõrgematest sügavamalt. Märkimisväärne on siiski, et nii andekas kui vähemvõimekas õpilane suudab just eakohasele teadlikkusele huvipakkuvat teadmist omandada oma võimete piires paremini kui seda mittearvestava õpetuse piires.
1.-2.klassi intellektuaalse õpetuse eesmärgid keskenduvad baaseelduste, (lugemis- ja kirjutamisoskust, arvu mõiste ja põhitehted, võõrkeelte aluselemendid) valitsemise arendamisele. Laps samastub veel oma ümbrusega ega proovi sellest eralduda seda kujutledes.
9.-10 a. lapse teadlikkus muutub ärksamaks. Ümbruse kogemine muutub teadlikumaks, oma isikupära kogemine jõulisemaks. Seetõttu tekivad alles 3.klassis valmidused ümbritseva kujutlemiseks – omandamiseks. Matemaatikas käsitletakse kümnendsüsteemi ja kirjalikku arvutamist. Emakeeles õpitakse põhilisi sõnaliike ja lause liigendamise aluseid – aluse, sihitise ja öeldise mõisted vastavad täielikult lapse selle ea teadvuse ehitusele. Eriti tuleb õpetuses hoolt kanda selle eest, et uuena ja alguses võõrana paistev ümbrus ei jätaks lapsesse alalävist võõrandumise kogemust, mis võib muutuda takistuseks isiklike impulsside teostamisele. Silla ehitamiseks iseseisvuva lapse ja ümbruse vahele sisaldab koduloo õppekava spetsiaalselt, nn. vanade elukutsete tsükli, milles õpilased tutvuvad traditsiooniliste eluks vajaminevate esemete valmistamisega, võimalust mööda praktiliselt.
Alates 3.klassist oodatakse õpilastelt üksiketteasteid. Varem koosõpitut ja harjutatut esitatakse nüüd üksi. Kasvab kodutööde maht.
3.kl. toimuva teadvuse teisenemise järel algavad õppeained, mis eeldavad ümbruse märkamist ja võimet end käesolevast ajahetkest ning sellest kohast siin kaugemale mõelda.
4.-5.klassis algavad uute õppeainetena loodusteadus, ajalugu, maateadus. Loodusteaduste õpetus areneb järk – järgult samastuvast teadvustamisest vaatleva teadvustamise suunas: 4.kl. algab loomaõpetus, milles loomi õpetatakse läbi tiheda võrdluse inimese ehitusega. 5.kl. algab taimeõpetus, milles taimi uuritakse nende suhtes oma kasvuümbrusega ja taimeklasside algelisemaid arenguvorme inimese arenguga suhtestatuna. 6.kl. alates hakatakse vaatlema elutut loodust.
12.eluaasta paiku toimub laste teadvuse arengus uus kvaliteedihüpe, mis seisneb enda isikupära tunnetamise kasvamises ja intellektuaalse teadliku vaatlemisoskuse täiustamises. Neid muutusi ilmestavad isiklike harrastuste aktiviseerimine, ärkav diskussioonivõime ja võime üksiknähtuses üldisi seaduspärasusi spontaanselt märgata. 6.kl. alates tulevad uut ainetena järk – järgult füüsika, keemia, mineraloogia, astronoomia. Ka varem õpitavate ainete vaatenurk muutub. Rõhuasetus nihkub üldkehtivatele seaduspärasustele. Vormijoonistus teiseneb geomeetriaks, arvutamine algebraks, taimeõpetuses käsitletakse taimevööndeid seoses päikese liikumisega, Rooma ajalugu juhatab sisse riigi õiguse aluste käsitlemise jne. Algavat arenguastet võib iseloomustada ka põhjusliku mõtlemise eelastmena. Põhjusliku mõtlemise arendamine tuleb siduda ühelt poolt konkreetse piltliku, teiselt poolt kunstilise tajuga.
Abstraktne põhjuslik mõtlemine areneb selles puberteediea teadvusmurrangu tulemusena. Selles arenguperioodis on tundeelu eraldumine ümbrusest äärmuslik ning seda iseloomustavad võimsad subjektiivsed tundepursked ning identiteedi otsingud. Õpetus peab toetuma kausaalsele mõtlemisele. Selle objektiivse mõtlemisvõime areng aitab lisaks üldiste õpetuseesmärkide teostumisele ka läbi tulla murdeea kriisist ja ületada kapseldumine isiklikesse antipaatiatesse ja sümpaatiatesse.
Õpilaste loomulik autoriteedi vajadus lõpeb murdeeas. Seda asendab vajadus iseseisva ja põhjendatud nägemuse järele. Seda vajadust aitavad täita vilunud ning asjatundlikud aineõpetajad. Ka kunsti- ja käsitööainete õpetamise rõhuasetus vanemates klassides muutub. Õppekavasse on lülitatud spetsiaalne kunstiteaduse ja tehnoloogia õpetus, 9.kl. kunstiajalugu.
Praktilise tegutsemise ja intellektuaalse kujutluse ühteliitmise teenistuses on ka 9.kl. bioloogialaager. Nii kunstiteadus kui tehnoloogiaõpetus ja laagrid vastavad õpilase ärkavale teadlikkusele ühiskonnaelust ja aitavad mõista ning avardada kujutluspilte tänapäevasest elustiilist ja kultuurist. Üldiselt võib teoreetilise õpetuse eripära kirjeldada järgmiselt:
  • klassiõpetaja perioodil 1.-8.kl. luuakse elamuslikult tunnetatud ja omandatud üldine mõistmine erinevate ainevaldkondade põhijoontest.
  • 9.klassist edasi käsitletakse õpitut uuesti mõistelises vormis ja liigendatakse see ainete vahel. 12.klassi lõpuks peaks neist ainetest kokku tekkima terviklik kujutluspilt.

ÜLDINE ÕPPEPROTSESS, SELLE DIFERENTSEERIMINE JA PLANEERIMINE

Üksikute õppetundide ülesehituse ja kooliaasta töö planeerimisel tuleb võimalust mööda arvestada lapsele loomuomase teadlikkuseastmega ja keskendumisvõime rütmilise vaheldumisega. Praktikas tähendab see õpilasi tervikuna mõjutavat õpetust ja õpetuse ökonoomiat.
Õpetust ette valmistades ja seda tunnis rakendades peab õpetaja tähele panema laste temperamente ja õpetuse sobitamist nendega sel moel, et selles oleks eri tüüpi õpilastele suunatud olukordi ning seeläbi õpilastel võimalus asetuda õppeprotsessi isikupärasel viisil. Õpetaja peab samuti tähelepanu all hoidma õpilase iseloomu väljakujunemist ja proovima selle arengut suunata läbi tasakaalustavate tegevuste, kui see on põhjendatud.

Tunni ülesehitus 1. - 8. klassis

  • Tunni alustamine nn. rütmiline osa (rütmilis – liigutuslikud muusika ja kõneharjutused) – aktiviseerib, harmoniseerib ja koondab õpilast.
  • Kordamine. Eelnenud õppeprotsessi jätkamine jätkamine, teadvustav osa – (õpilased aktiviseeritakse moodustama eelmise korra ainestikust isiklikke mälupilte, õpiku kokkuvõte viimistletakse õppeprotsessi tulemusena töövihikusse) aktiviseerib kujutlusvõimet.
  • Uue ainestiku tutvustamine, kunstiline osa – (õpetaja jutustab elavalt iseloomustades pildiõpetusest lähtuvalt) aktiviseerib tundeelu.
  • Õpetatu süvendamine, praktiline osa – (käsitletu töötatakse tegevusliku kasvatuse printsiipidest lähtuvalt läbi liikudes, mängides, joonistades, maalides jne) rakendab tegevusse ja kujundab tahet.
  • Tunni lõpetamine, rahunemine – (õpilased viiakse harmooniliselt rahunemiseni, näiteks sobiva kõne või muusikaharjutuste kaudu või mõnel muul harjumuspärasel viisil. Ka jutustamishetk, eriti peaainetunni lõpul on selleks kohane.) viib õppetunni ajal käivitunud protsessid rahu olukorda ja seeläbi tekitab uut õppimisvalmidust.

Ülaltoodud õppetunni ülesehitus arvestab inimese keskendumisvõime iseloomulikku rütmi ja puudutab järk – järgult õpilast tervikuna. Intellektuaalset pingutust, tähelepanelikkust ja täpsust eeldav osa on tunni alguses. Järgmine., tundeelu puudutav osa pakub lastele vabanemist, tundeelamuse ja elustumise perioodil. Praktiline ja seeläbi ergutav etapp on tunni lõpposas.
Õppetunni rütmistamine võtab arvesse ka loomuliku vajaduse vastuvõtva ja väljasuunatud tegevuse vaheldumiseks, “sisse- ja väljahingamiseks”. Esimene, mälupiltide moodustamise etapp lähtub õpilase oma aktiivsusest, pildiõpetuse etapis on õpilane vastuvõtjaks, sellele järgnevas etapis omakorda (väljasuunatult) aktiivne. Tunni algus on iseloomult omaalgatust aktiviseeriv, lõpp peaks selle viima puhkeseisundisse. Sel kombel üritatakse juhtida õpilase jõukasutuse kontsentratsiooni õppetunni vältel. Selline õppetund ei väsita õpilast. Vahetund ei muutu kogunenud pingete väljaelamise kohaks.
Ülaltoodu on skemaatiline tunni ülesehitus. Tunni tunnet, tahet ja mõtlemist puudutavad etapid ei ole tegelikkuses järsult eristatavad. Õpetaja peab teisendama selle skeemi vastavalt klassi teraapilisele vajadusele ja tunni sisule. Sageli on otstarbekas taandada tunni ülesehitus sellele, et kordamine, õpitu ümberjutustamine ja vihikusse kirjutamine kestavad kogu tunni. Nii on võimalik järgmisel tunnil kohe algusest uue ainestikuga alustada.

Õppimisprotsess murdeea järel

Õppimisprotsess on murdeea järel oma iseloomult intellektuaalne, apelleerib põhiliselt mõtlemisvõimele. Siiski tuleb õpetusel arvestada teadlikult ka tahte ja tundeelu st. mõjustada õpilast tervikuna ning võtta arvesse ka öösel toimuvat küpsemist.
Õppimisprotsess tuleks üles ehitada nii, et esmalt saavad puudutatud tahe ja tunne ja seejärel õpilased aktiivsele mõttetööle ergutatud. Intellektuaalse õpetuse tahet mõjutav ainestik on kõik katseline, eksperimentaalne, õpilaste oma tähelepanekuid eeldav ainestik, ning õpetuse faktiline ainestik. Tunnetusliku ja faktilise ainestiku käsitlemine iseloomustavas kirjeldavas vormis puudutab tundeala. Eelmisel tunnil õpitu üle arutlemine, mälupiltide ja seisukohtade kujundamine ning üldistamine puudutab mõtlemisvõimet.

Õppetunni ülesehitamine 9. - 12. kl.

  • Kordamine (arutelu, mis põhineb käsitletud ainestikul) – aktiviseerib mõtlemisvõimet.
  • Uue ainestiku tutvustamine (esitatakse põhifenomene katseliselt või vahendatakse põhiteadmisi) – aktiviseerib tahet.
  • Iseloomustav osa (läbiviidud katsetest pannakse kokku kirjeldav kokkuvõte või elavdatakse faktilist ainestikku kirjeldustega) - puudutab tundeid, tasakaalustab ärganud aktiivsust.
Ka ülaastme õppetunni ülesehitus sisaldab vaheldumisi õpilaste iseseisvat toimimist ja vastuvõtu seisundit ning töötab eri teadvustasanditega. Esitatud õppetunni ülesehitus on skemaatiline ja õpetaja peab selle kohendama vajadustele vastavaks.

Nädala töörütm

Tunniplaani üles ehitades tuleb õppetunde järjestades arvestada ööpäevase rütmi seostust loomulike teadvusseisundite vahetumisega. Seetõttu tuleks ärkvel teadvust nõudvad ained, nagu põhiained ja võõrkeeled paigutada hommikul esimesteks tundideks. Nendele võiksid järgneda kodulugu, religioon ja kunstiained. Käsitööained paigutatakse koolipäeva viimasteks tundideks.
Käsitööained püütakse võimaluse korral paigutada erinevatele nädalapäevadele, et nende teraapiline mõju jaguneks võimalikult ühtlaselt. Seetõttu ei ole hea, kui käsitöö, võimlemise jne. Tunnid langevad samale päevale. Eurütmia kui liikumisaine ei peaks olema kehalise kasvatusega samal päeval ja kui see ei ole võimalik, peaks ta olema esimene liikumistund päeval.
Koolipäeva alustatakse üldjuhul kahe järjestikuse peaaine tsüklitunniga.
Peaaine ja tsüklid vahelduvad peaasjalikult täisnädalatel.

Kooliaasta rütm – koolipeod

Õpetuses tuleks arvesse võtta aastaaegade vaheldumist ja kasutada ära selle poolt pakutu nii sisemise kui välise töö võimalused.

Koolitööd liigendatakse, tähistades erinevate aastaaegade pidusid ühiselt ja/või klassi kaupa. Siseelu aktiivsus on sügisel juba olemas ja süveneb laadiliselt talve lähenedes. Kevadel sisemine aktiivsus väheneb ja toimingud suunduvad väljapoole. Seetõttu toonitab septembris tähistatav Miikaelipäeva pidu isikliku sisemise aktiivsuse olulisust. Mardipäev oma lühiretkede ja esinemistega valmistab ette sügisese aktiivsuse süvenemist jõulude lähenedes. Advendipidu, sellele järgnev advendiaeg Luciapäevaga ja jõulupeoga ning eriliste jõuluks valmistumise töödega süvendab inimlikku – sotsiaalset rõhuasetust. Kolmekuningapäeva tähistamine lõpetab jõuluaja ning suunab jõulude poolt uuendatud meeled argistesse tööaskeldustesse. Kevad – talvel omandavad pidustused väljapoole suunatud iseloomu. Koolis korraldatakse vastlapidu oma karnevalimaskidega. Ülestõusmispühadeks valmistutakse klassiti, nooremates klaasides looduse ärkamise rõõmule keskendudes, vanemates klassides pühade kristlikku sisu puudutades. Kooliaasta lõpetatakse kevadpeoga.

Tsüklite järjekorda planeerides peaks proovima vahetada loodusteaduslikke, matemaatilisi ja humanitaaraineid ja panna need kokku kõlama aastaaegade vaheldumisega.

Klassiväline tegevus õppe- ja kasvatustegevuse osana

Kooliväliseks õpetuseks loetakse tutvumiskäigud, õpperetked, temaatilised päevad, näituste külastamine ja üksikud väljaspool kooli läbiviidavad õppetunnid. Väljaspool kooli antav õpetus korraldatakse kas õppeplaani kohaselt või õpetaja vabal algatusel vastavalt vajadusele. Õppekavakohane väljaspool kooli antav õpetus on:
     3.-4.kl. kodulugu ja selles sisalduv vanade elukutsete tutvustamine
     6.-8.kl. maateadus, talundus, metsandus, aiandus
     9.kl bioloogia laager, praktiline sotsaalne tegutsemine
Kunsti- ja käsitööõpingutega liituvad tutvumiskäigud. Sellele lisaks võib iga õpetaja korraldada õppetööd koolist väljaspool, kui see on pedagoogiliselt põhjendatud. Ettepaneku selliseks õpetuseks teeb õpetaja ja selle kiidab heaks kolleegium. Kui kõne all on õpperetk või laager, peab see kajastuma kooli tööplaanis. Igas klassis võidakse koolivälist õpetust anda kümne tööpäeva ulatuses. Sellele lisaks võidakse 6.-9.kl. planeerida 15 päeva tööelu tutvustamisele. Koolist väljaspool antava õpetuse puhul on võimalikud kõrvalekalded õpilaste tavapärasest nädalast, päevarütmist ja tööajast. See peab kajastuma tööplaanis.

KOOSTÖÖPÕHIMÕTTED JA TÖÖKORRALDUS KOOLIS

Koostööks ja ühisplaneerimiseks loetavad toimingud koolis on: iganädalased õpetajate kolleegiumid, nõukogu töö, vanemate õhtud, klassikoosolekud, kodukülastused ja muu kooli ja vanemate koostöö, kontaktid ülejäänud koolitöötajatega jm. taolised tegevused.

Õpetajate kolleegium

Õppeaasta vältel igal nädalal peetavad õpetajate kolleegiumid sisaldavad nii täienduskoolitust kui kooli pedagoogilise juhtimisorgani tööd. Täienduskoolitus kolleegiumis hõlmab waldorfpedagoogika tundmise süvendamist, ülevaateid õpetusest ja diskussioone nende põhjal, kunstiharjutusi. Kõik koolis tunde andvad õpetajad osalevad kolleegiumide koolitusosas. Pidev enesetäiendamine kuulub loomuliku kohustusena waldorfkooli õpetaja töö hulka. Kolleegiumi pedagoogilis–administratiivne osa sisaldab pedagoogikat puudutavate praktiliste ja haldusküsimuste arutelu ja otsuste vastuvõtmist kooli juhtimisprintsiibistikus määratud viisil, üksikute õpilaste arengu analüüsi ja vajadusel spetsiaalsete pedagoogiliste rõhuasetuste läbirääkimist ning otsustamist, aga samuti erinevate aktuaalsete kultuuriilmingute teadvustamist ja nende tähenduse väljatoomist pedagoogilisest seisukohast. Kolleegiumi pedagoogilis- administratiivses osas osalevad kõik korralised õpetajad. Õpetajate toimimine kolleegiumides juhtiva pedagoogilise organina esindab töökoha demokraatiat praktikas ja pedagoogilise töö ühisplaneerimist. Õpetajate tööd juhendab kolleegiumidel kolleegiumi juhataja, kes igal aastal valitakse õpetajaskonna hulgast. Direktorit tavaarusaamade mõistes koolis ei ole. Vajadusel võetakse tööle või valitakse õpetajaskonna seast inimene, kelle rolliks on erinevate traditsiooniliste direktori tööülesannetesse kuuluvate ametlike rutiinide eest hoolitsemine ja/või teised kokkuleppelised ülesanded.

Töögrupid

Õpetajate kolleegiumit valmistab ette õpetajaskonnast määratud töögrupp. Õpetajaskond võib enda hulgast määrata ka teisi töögruppe täitmaks erinevaid konkreetseid ülesandeid.

Kodu ja kooli vaheline koostöö

Algklassides püütakse kodu ja kooli vaheline koostöö kujundada tihedaks. Selle huvides kutsutakse vähemalt 4 korda aastas kokku lastevanemate koosolekud, kus vanematel on võimalik vähemalt tutvuda waldorfpedagoogikaga, klassi ja õpilase hetkeolukorraga. Waldorfpedagoogika printsiipe võidakse tutvustada ka teemade kaupa erinevate klasside vanematele ühiselt. Klassiõpetaja tööülesannete hulka kuuluvad kodukülastused, regulaarne informatsiooni vahendamine ning vajadusel nõupidamised õpilase koduga. Kodu ja kooli ühine eesmärk on luua põhikoolieas õpilase kasvatamisele ja arenemisele turvaline ümbrus. Selle koostöö keskne printsiip on see, et võimalike eriarvamuste puhul kodu ja kooli vahel räägitakse asjad selgeks täiskasvanute vahel. (klassiõpetaja, kolleegiumi juhataja, juhatus, järelvalveorganid — see oleks loomulik otsustamise astmestik). Õpilaseni probleem jõuda ei tohiks. Usaldamatuse tajumine kodu ja kooli vahel on lapse arengut takistav tegur.
Vanemates klassides kandub rõhuasetus kooli ja kodu vaheliselt koostöölt arupidamisele õpilase endaga teda puudutavates küsimustes. Lastevanemate koosolekud siiski jätkuvad vastavalt vajadusele. Teatud küsimustes võivad nendel käsitletavates teemadest lähtuvalt osaleda ka õpilased. Lisaks võtab õpetaja vastavalt vajadusele ühendust koduga.

Koostöö organiseerimine koolitöö erinevate valdkondade vahel

Õpetajaskonna ja juhatuse ühisotsusega võidakse moodustada ajutisi või püsivaid töögruppe kooli majandusliku ja pedagoogilise juhtimise koostöö edendamiseks. Nii see kui ka arupidamised õpilasomavalitsuse esindajatega ning teiste koolis töötavate inimestega kuulub osana kooltöö planeerimisse.

KOOLI JUHTIMISEST

Kooliselts

Seltsi võivad kuuluda lapsevanemad, kõik lepingulised töötajad, kõik täisealised kooli arengule kaasa aidata soovijad. Nii võivad kooli omanikeks olla kõik, kes ühel või teisel viisil osalevad kooli toimimises. Kooli omaniku rollis langevad seltsile kooli tegevuse korraldamine, waldorfpedagoogikat edendavad toimingud ja kooli toimimiseks vajaliku materiaalse baasi loomine.

Õpetajate kolleegium – kooli nõukogu – kooliseltsi juhatus

Kooli pedagoogiliste küsimustega tegeleb põhiliselt õpetajaskond, majanduslike küsimustega põhiliselt seltsi juhatus.ja kooli nõukogu. Küsimustes, mis on oma loomult nii pedagoogilised kui majanduslikud, on vaja kõigi kolme organi otsust: õpetajad toovad välja pedagoogilise algatuse, nõukogu ja juhatus kaaluvad järele, kas selle algatuse teostamiseks on võimalik leida materiaalseid vahendeid.
Kooli kompleksne toimimine jaguneb kolmeks iseseisvaks valdkonnaks:
  • majanduslik tegevus, milles osalevad laiaulatuslikult kõik kooli juurde kuuluvad inimesed (tegevus lähtub kooli ja seltsi põhikirjadest).
  • pedagoogiline tegevus, mille eest hoolitseb õpetajate kolleegium (lähtub kooli põhikirjast, õppekavast ja oma põhimäärusest).
  • administratiivne tegevus, mida teostab seltsi esindajatest ja õpetajate ja õpilaste esindajatest moodustatud nõukogu (lähtub riiklikest kooli ja seltsi puudutavatest määrustest, seltsi ja kooli põhikirjast ning kolleegiumi põhimäärusest). Administratiivne vastutus jaguneb asjatundlikkusest ja demokraatia printsiipidest lähtuvalt. Nii tagab kooli juhtimisstruktuur võimalikult optimaalseid otsuseid.