Temperamendid

Soov kasvatada last tema individuaalsust arvestades tuleneb tegelikust teadmisest, et ei ole õige panna last suurde veskisse, mis jahvatab kõikidest teradest ühesugust jahu. Iga laps on kordumatu olend. Me kõik nõustume sellega, aga milline peaks siis kasvatus koolis olema? Kas peaksime suhtuma lapsesse nagu ema ja isa, nagu tädi ja onu? Jah, muidugi. Kuid selline suhtumine võib suures klassis tekkida vaid hetkeks, teatud olukordades. Pidevalt nii olla ei saa. Sellise suhtumisega anname lapsele kindlustunde, mida ta sammuti vajab, kuid kasvatamine arengu stimuleerimise mõttes jääb üsna küsitavaks. Sellisel kasvatusel puudub õige sisu.

Steinerkoolis realiseeritakse individuaalse kasvatuse nõue mitmel viisil. Põhimõtteks on, et õhegi indiviidi kasvatus ei või toimida üldise kasvatuse ning õpetuse arvel. Järgnevalt kirjeldame temperamendikasvatust, mis on individuaalse ja kollektiivse kasvatuse süntees.

Individuaalsusel on mitu aspekti. See võib olla erinevate omaduste kogum, mis ju ka tegelikult iga inimest teistest erinevaks muudab. Inimene võib olla mitme erineva tüübi segu: temas võib olla veidi aeglust, veidi naiselikust, intellektuaalsust, praktilisust, sotsiaalsust, vitaalsust, veidi introvertsust… Steinerkooli põhimõtete järgi on inimese tõeline individuaalsus sellistest erinevate tüüpide sulamist sügavamal: see on inimese põhiline, kõiki ja kõike varjav jõud, mis arengus esile pürgib ja on igal inimesel täiesti erinev.

Seda individuaalsust võivad tunnetada need, kes on lapse lähedal. Kalle on aktiivne, äge, isekas ja mida kõike veel, kuid kõigele vaatamata jääb Kalleks, individuaalseks, kordumatuks Kalleks. Elus esindab ta tavaliselt edukat inimest rohkem kui Kallet, kuid just siin on vaja lähedaste inimeste tundlikku meelt, et teda kui indiviidi üldse märgata. Sibeliuse, Bachi või Michelangelo loomingu tunneme kohe ära, kunsti on muutnud ajatuks just tema looja põhiline jõud, tema individuaalne haruldus.

Tundlik meel märkab individuaalsust juba lapses, kuigi laps ise oma tegevuses seda veel mingil määral esile ei too. Me nimetamegi individuaalseks kasvatuseks just sellist kasvatust, mis peab silmas erinevaid inimtüüpe. Ja kui nimetame lugupidavalt mõnd inimest isiksusest, siis õigupoolest peame silmas seda, et tema individuaalsus pääses võidule.

Neile, kes on mures sotsiaalsuse pärast, ütleme, et isiksustel on sotsiaalsele ühiskonnale palju enam anda kui eri tüüpi vangitsetud inimestel. Personaalsel tasandil vabanevad ka sotsiaalsed võimed ja ilmnevad tavaliselt ilmekamalt. See eeldab juba lapseeas tüübile vastavat kasvatust. Indiviidi ei ole vaja ja ei saagi kasvatada. Tuleb püüda arendada inimese tüübile omast; tüübi olemus ongi selleks vahendiks, mida kasutada.

Kogu koolielu Steinerkoolis dirigeerib omamoodi neljaline harmoonia (eriti torkab see silma algastmes). Maailma vaadatakse läbi temperamendiprisma: kui nähtusel ei ole kollerilisuse või melanhoolsuse tunnuseid, siis on nad kas sangviinikud või flegmaatilised. Nelja temperamenditüübi põhimõte pärineb antiikajast. Vana vaist ei tootnud praaki. Kui seda põhimõtet kasutama hakata, siis on võimatu teda hüljata, sest ta täidab kõik põhinõuded kasvatusele: on kõikehõlmav ja samas kasutamiskõlblik igas olukorras, võimaldab inimesi mõista ja avab uusi lahendusvõimalusi.

Klassiuks lüüakse lahti ja sisse ründab Kusti, punane, higine ja saadud vopsatusest hoolimata energiline, nii et kleenuke Kalle vaevalt julgeb samast uksest sisse tulla. Kalle väriseb. Hillari lõõritamist on juba kaugelt kuulda, ta jookseb õpetaja juurde ja ütleb õhinal: "Õuel on orav, ta hüppas vaat nii!" Martin longib ringi vaatamata oma kohale ja seab end rahulikult istuma.

Õpetaja tavalised märkused on Kustile: "Vaiksemalt! Vaiksemalt". Kallele: "Katsu julgem olla!", Hillarile: "Keskendu ja tööta kaasa!" ja Martinile: "Krips-kraps hakka tööle!". Midagi rumalamat on võimatu välja mõelda. Kuidas saab laps olla vaikselt kui kõik temas keeb? Kuidas saab ta olla julgem, kui iga rakk temas väriseb? Kuidas saab ta keskenduda, kui maailmas on nii palju ilusat, et niigi ei jõua kõigest osa saada? Mis mõtet on krips-kraps tööle hakata, kui niigi on kõik korras ja kõigepealt tuleb järele mõelda, kas tõusta püsti või mitte?

Siit järeldub esimene nõue õpetajaile: ära tööta kunagi temperamendile vastupidises suunas! Proovi, ja sa ebaõnnestud. Las iga tüüp jääb iseendaks. Puhast temperamenditüüpi kohates on raske heatahtlikku muiet tagasi hoida. Mõnus huumor peakski täitma kogu klassiruumi.

Tegelikkuses suhtume temperamenti nagu puudusese. Mõnes mõttes ta seda ka on, sest ta on ju ühekülgsus, väike nõrkus. Aga ta võib olla ka jõud. Igal temperamenditüübil on oma voorused, kuid äärmustesse kaldudes ka omad ohud: koleerikust võib sada hull, melanhoolikust skisofreenik, sangviinikust narr ja flegmaatikust nürimeelne. Kui temperamendil lasta areneda omasoodu, siis võib ette kujutada, kui väsitavaks sellised inimesed endale ja teistele muutuvad. Rudolf Steiner eristab hoolitsetud ehk kasvatatud temperamenti ja kasvatamatut temperamenti. Kooli ülesanne on kujundada kasvatatud temperamendiga lapsi. Selleks tuleb temperamenti eelkõige tunnistada ja lapses ära tunda. Temperamendi õpetus esitab nelja poolust; igaühes neist on kõike veidi, kuid üks on domineerivam. Kes kahtleb, kontrolligu. Igas klassis on mõni selge näide. Mõnel lapsel ilmneb temperamenditüüp kohe, enamasti tuleb aga last pikemalt jälgida. Tänapäeval tuleb laps kooli juba kahjustatult, tema põhiloomuseni jõudmine võtab veidi aega. Ka tuleb teada, et kõik lapsed on teatud määral sangviinilised, sest temperamenditüüp oleneb oma väljenduses ka natuke vanusest.

Steinerkoolis tervitab õpetaja last kättpidi.

• koleeriku käsi on kuum, ta haarab kõvasti,
• melanhoolik vaevalt võtabki käest kinni, ta käsi on tihti rusikasse tõmbunud, sõrmeotsad külmad,
• flegmaatiku käsi on pehme ja higine, tihti külm,
• sangviiniku tervituseks on soe käepigistus.

Koleerik astub kannaga tugevalt maha. Melanhooliku kõnnak on ebakindel, ta astub vasika kombel, vahel ka jalad sissepoole. Flegmaatik astub kogu jalaga maha, jalad pigem väljapoole nagu pardil, sangviinik astub maha nii, et enne toetuvad varbad ja alles siis kand.

Koleerik on "mina-ise" tüüp. Tema kuum veri voolab kiiresti, pea on tihti kuum ja higine, liigutused kiired, käed vahetpidamata liikumas. Kooli algaastail paistab, et need õpilased on nõrgad ega saa kooliskäimisega hakkama. Paljud koleerikud saavad juhtideks, nad oskavad eraldada olulist ebaolulisest, on ausad ja õiglased ning võimeliselt objektiivselt mõtlema. Melanhoolik elab nagu vangis: pidevalt on tal paha olla, ta on arg, kartlik, masendusele kalduv, ta võib muutuda isekaks. Teda päästab tema rikas sisemine unistuste maailm, mille kaudu on võimalik teda mõjutada; melanhoolik elab sissepoole, ta on teistest arukam.

Flegmaatiku ainevahetus on aeglane ja rahulik: milleks niigi hästi korraldatud elus üldse midagi ette võtta? Miski ei liiguta teda. Ta on realist, oskab hästi asju paika panna.

Sangviinik elab aistingutest, lendab kogemusel kogemusele kui lind. Maailma kogeb ta pehmepuudutuse kaudu. Ka inimestega suhtlemises on ta pehme ja soe, sõbralik ja kaasatundlik. Sangviinik märkab varakult teiste inimeste vajadusi, ta on peenetundeline. Hoolitsemine ja hooldamine on tal veres. Koolis on ta teiste lemmik.

Segatüübid: koleeriline melanhoolik ja sangviiniline flegmaatik on teineteist täiendavad tüübid, vastandtüübid kokku ei sobi (koleerik ja flegmaatik, sangviinik ja melanhoolik).

Algul on laps temperamendi vang, ta ei oska ennast vaadata. Seepärast pane lapsed istuma nii, et ühesugused temperamenditüübid oleksid koos. Laps näeb nüüd küllastumiseni on peegelpilti. Ükski laps on pole nii läbinisti flegmaatiline, et ta ei hakkaks piiluma sangviinikute poole - algul korraks, siis juba julgemalt ja lõpuks imestades et ka niimoodi võib teha. Lapsed tüdinevad õigupoolest üsna ruttu endaga sarnasest kaaslasest.

Klassiruumis pane ette vasakule istuma sangviinikud, ette paremale, see on õpetaja parema käe poole (tugevama käe poole!) koleerikud. Flegmaatikud olgu sangviinikute taga, sest nad on teineteist täiendavad tüübid, ja koleerikute taha melanhoolikud. Algab temperamendi tasakaalustamine. Laps hakkab sugulustemperamendiga osi vahetama, kas või mõttes, kas või korraks, sest nii igav on ju oma peegelpilti vahtida… Ja üsna pea toksib väike melanhoolik jalaga just siis, kui õpetaja mööda läheb, ise tema poole piiludes. Steinerkooli tund on ülesehitatud rütmilisuse põhimõttel: lärmakas liikumisperiood on soodus ühtedele lastele, vaikne rahunemine teistele. See on justkui sisse ja välja hingamine. Temperament väljendub kõikides tegevustes: joonistamises, voolimises, küpsetamises…

Värvimisel valib koleerik punase tooni, see väljendab aktiivsust; melanhoolik eelistab tumedat, kauget sinist tooni - see on mõtlikkus; flegmaatiku toon on rahulik, tasakaalustav roheline, sangviinik kasutab kõige meelsamini helekollase päikese tooni.

Koleerik torkab silma õlgadega kirjutamise poolest, ta ei salli ebaõnnestumist, on kriitiline. Tasakaalustamiseks tuleb tal lasta suurt liikumist vajavat tööd teha. Talle meeldib värvida suuri pindu, tal on hea perspektiivitunne ja tähelepanu, ta on hea välismaailma edasiandja. Edu puhul tuleb teda asjalikus toonis kiita.

Melanhooliku jälg paberil on õrn, sega, kõik on väike ja detailne, detailidesse tungides ta justkui otsib pidepunkti siin pidevalt muutuvas maailmas. Üksik puu on metsa sümbol, lilli joonistab üksikult. Kui teda ei suuna jõuab ta pedantsusesse. Õige suunamise korral areneb temas tervikutunnetus, ta on hea kunstisoonega.

Flegmaatik ei viitsi algul tööle hakatagi, veab üksiku joone üle leha, aga kui tööle hakkab, siis teeb seda suure hoolega: üle terve lehe ulatuv hästi viimistletud töö kajastab head keskendumisvõimet, meisterlikkust, viimistlusoskust. Ta ei lõpeta enne kui töö on päris valmis. Näitusele valitud töödest on suur hulk flegmaatikute tehtud, need on tõepärased, kindlakäelised tööd.

Sangviinik tahab kõike hästi teha, ta ei ole tööga kunagi rahul. Tema pildil peab kõike olema palju, seetõttu võib eeslile viis jalga alla juhtuda ja tuju on rikutud… (soovita tal joonistada ühe jala ette kivi ja sangviinik asub kohe rõõmsalt tööle!

Temperamendikasvatuse põhimõte: vasta samale samaga! Suurim viga on võidelda temperamendi vastu. Samaga vastates tekib õpilase ja õpetaja vahele väli, milles temperamendi jõud võivad vabalt voolata. Tasapisi saab julgustada last ka tõkkeid ületama.

Koleerik tunneb endas jõudu, ta peab tundma seda ka õpetajas. Veel enam, õpetaja peab olema talle seinaks. Õpetaja rahulik seesmine avarus, vajaduse korral koleeriline plahvatus, nii et ka laps-koleerik võpatab ja ärkab. Ta tunnistab vaid võimeid ja jõudu ning ootab neid ka õpetajalt. Teda pole vaja puudutada, ta ei vaja hellust, ta tahab õpetajat imetleda ja austada. Niinimetatud vabakasvatus sobib talle kõige vähem, sest see tähendaks tema hooletusse jätmist. Kui esimene võitlus on läbi vajab ta tunnet "meie kaks tugevat"; teda on vaja tunnustada stiilis "no-sina-saad-loomulikult-hakkama". Koleerikule tuleb usaldada töid, mis nõuavad organiseerimist, liikumust. Liiga rasket ülesannet anda ei tohi sest koleerik ei talu ebaõnnestumisi. Ebaõnnestumise korral tuleb talle selgitada, et see ei olenenud temast. Koleeriku eneseväärikust tuleb kaitsta, sest endas pettumine on halvim, mis koleerikuga juhtuda võib. Ka koleerik ise ei kiida teisi. Kui õpetaja ei ole koleerikule ideaal võib tema maailm puruneda. Õnnelik on ta siis kui vajub väsinult toolile. Rahutule koleerikule tuleb anda jooksmist sisaldab ülesanne. Kui ägedusele tuleb vastata ägedusega siis raevutsevale koleerikule ei tohi eales vastata raevuga. Raevu korral aitab ainult flegmaatiline rahu. Kui lillevaas ümber paisati piisab ütlusest: "Näe, ajasid vee maha!" Koleerik pole raevus võimeline olukorda mõistma. Alles järgmisel päeval rahunenuna suudab ta kõike analüüsida. Nüüd on vaja jõudu ja ausust et juhtunust üle olla. Koleerik ei tunneta enam oma nõrkust, vaid jõudu ja julgust selle loo hindamisel.

Melanhoolikud on arglikud, haprad lapsed, kes vajavad palju soojust, turvalisus tunnet ja heaolu. Iga äkiline liigutus on nende jaoks ehmatav. Kui kutsuda teda pahandust üles tunnistama, on ta keeletu: "E-ei mina pole teinud!" Ta valetab, ega mõista mis teda nii ütlema sunnib. Ta on ainus tüüp, kellega saab asju selgitada ja selgeks rääkida juba lapseeas. Kahekesi vesteldes on kerge leida temaga ühist keelt. Kui laps ka ei mõista vestluse sisu, naudib ta turvalisuse tunnet. Melanhoolik vajab tunnet, et õpetaja temast hoolib. Ta vajab õpetaja puudutust, mis nagu ütleks talle, et ta on õpetaja lemmik. Selle lapse areng toimib üsna peene sisemaailma kaudu: ta on ilu armastav, headust hindav. Osa mina-pilti näeb ta erilisena, loob selle mitmete säravate omaduste kaudu. Seda egotsentrilisust tuleb ära kasutada, tuleb püüda neid omadusi tõeks muuta, tunnustada et just niisugune ilus, tark ja hea laps võib nii teha. Kui tal on nõrkusi, siis tuleb talle sisendada et just temasugune laps suudab raskusi ületada. Alati tuleb olla kohal, et teda edusammu puhul kiita, ohtra tänuga saata. Laps usub, et kui õpetaja ei näe, siis ta vähemalt kuuleb tema edust. Samas võib melanhooliku kiire taiplikus viia keeruliste olukordadeni: kaastunde äratamiseks hakkab ta lugusid välja mõtlema. Väljamõeldised on aga kergesti äratuntavad: sõnaderohke hirmuolukordade kirjeldus on enamasti fantaasia vili, sest tõeliseid hirmutundeid, tõelist ahastust ei ole melanhoolik nõus avaldama. Viimast tuleb õpetajal endal aimata ja siis juba last kaisutada. Kui täiskasvanu läheb lapse fantaasiaga kaasa, saab see hoogu juurde ja väljamõeldud lugu muudkui paisub. Õpetaja kohus on peatada laps rahuliku tõdemusega, et vahel ikka öeldakse inetult, ka teistele öeldakse vahel nii. Viimane rahustab melanhoolikut eriti.

Flegmaatikud on lapsed, kes tihti õpetaja endast välja viivad: peaaegu lootusetu on leida teed selle lapse juurde. Õpetaja läheneb, laps eemaldub, tõmbub endasse, on hädas. Tuleb austada flegmaatiku rahu, vajadust olla rahus. Temasse tuleb suhtuda niisama hoolimatult, nagu tema suhtub maailma. õpetaja peab kõnetama teda vaid suunurgast ja äärmise vajaduse korral. Selle lapsega töötatakse seesmiselt, oma hoolt välja näitamata. Tavaline flegmaatik-laps ei ärata tähelepanu: ta on kahvatu, püüab olla nähtamatu, on pikaldane ("Kas ta üldse oligi täna koolis? Mõtleb õpetaja kodus.). tegelikult vajab ta õpetajat väga: ta märkab, kuidas kõik teised õpetaja ümber keerlevad ja tunneb, et see temast ei hooligi. Ta tahab ka minna oma vihikut õpetajale näitama, aga siis tuleks ju enne tööle hakata ja midagi valmis teha. Nii ta siis töötab, piiludes vahepeal õpetajat. Kui ta lõpuks oma tööga valmis jõuab, on õpetaja kord kogu oma tähelepanu vallandanud. Tavalisest pilgust nüüd enam ei piisa. Teda tuleb tunnustada asjalikult, kindlalt. Sellest vihiku näitamisest kujuneb flegmaatikule rituaal, mis lõpuks justkui iseenesest läheb. Kui flegmaatik kaasa ei tööta, ei tohi teda päris omapead kah jätta, sest siis tukub ta hommikust õhtuni. Tuleb otsida kõrvalteid, aktiivne sekkumine ei sobi. Väike ootamatu liigutus äratab flegmaatikute grupi, nad märkavad äkki, mis toimub… Üldiselt on flegmaatiklapses paksu naha all nii palju sangviinikut, et talle haiget ei tehtaks. Kaitsev suhtumine, mida otse välja ei näita, sobib talle paremini.

Sangviiniku sädeleva maailma keskpunktis on tema armastatud inimene: ema, õpetaja. Kõik mis juhtub on seotud nende inimestega. "Ma koon hoolega, siis homme õpetaja kiidab mind," Mõtleb ta ja võib kaua liikumatult tööd teha. Tavaliselt töötab ta justkui nokkides, kõike teeb veidike. Keskendumine algab siis, kui kiita saab, nauding tiivustab teda tegema. Armastus ja kaastunne, innustus või teise inimese palve võivad teda kohe tööle rakendada. Sangviinik on paindlik, liikuv, hetkest sõltuv natuur. Tema maailm püsib vaid tänu armastusele: kõike, mis ta koolis teeb, teeb ta õpetaja jaoks. Õpetaja peab sangviinikuga pidevas kontaktis olema ja laps ei tohi eales märgata, et see mingit vaeva nõuab. Enne kui ta oma tööst tüdineda jõuab, peab õpetaja teda järgmise tegevuse juurde suunama. Lõpuks hakkab see hüplemine teda ennastki tüütama ja ta ütleb: "No lase mul see asi korralikult lõpuni teha!" Selleni on pikk tee, aga õpetajal peab jätkuma energiat suunata sangviinikut rahuliku töö tegemise mõnuni, sest just sellest mõnust algab sangviiniklapsel soov keskenduda.

Temperamendikasvatus ilmneb ka jutustustes ja luuletustes. "Olid lihavõtted. Neli väikest kanapoega otsustasid maja ehitada. Sinine tibupoeg istus maha ja hakkas mõtlema, kuidas oleks kõige parem maja ehitada. Mida rohkem ta mõtles seda murelikumaks ta muutus: meie seda maja valmis ei saa! Roheline tibupoeg tiirles ümber munakoore ja otsis ukse jaoks kohta. Ümber munakoore oli mõnus kõndida, et ukse leidmiseks ei jätkunud energiat. "nüüd aitab", ütles punane tibu ja virutas nokaga esimesse ettejuhtuvasse kohta. Munakoor rebenes ülalt alla puruks. Kollane tibupoeg oli ammu piiksunud et uksi võiks ju mitu olla. Ta toksis nüüd aknaid juurde nii suure innuga, et munakoor päris puruks läks. Õnneks tuli kohale lihavõttejänku: ta leidis eest kurvad tibud ja hakkas neid lohutama. Jänku õpetas, et maja oleks kõige parem ehitada kõrtest ja oksakestest. Sinine tibu asus planeerima, roheline tibu materjali hankima, punane tibu tööle ja kollane tibu maja kaunistama. Sellest sai tore maja, sest igaüks sai teha, mis talle kõige rohkem sobis."

Luuletustest sobib koleerikule tõusev jamb (ta-taa), melanhoolikule mõtlik trohhee (taa-ta), flegmaatikule kolmesilbiline daktüll (taa-ta-ta) ja sangviinikule tõusev anapest (ta-ta-taa). Temperamendikasvatusest räägivad ka maa neil elementi: maa, vesi, õhk, tuli. Loomade maailmas iseloomustab koleerikut härg, flegmaatikut lehm, melanhoolikut põder või kurg, sangviinikut linnud, aga ka hiir, orav, jänes. Puudest esindab sangviinikut õitsev toomingas, koleerikut tamm ja ka vaher, flegmaatikut pärn ümarana, justkui õiemett tilkuvana, melanhoolikut kuusk ja teised okaspuud, ka hõbepaju.

Draama ja näitekirjandussobivad koleerikule, lüürika ja tundeluule sangviinikule, eepiline kirjandus flegmaatikule ja esteetika, esseed sobivad melanhoolikule (teaduse ja kunsti piirimail).

Omadussõna kui tundeväljendus on omane sangviinikule, tegutsemist kajastavad verbid koleerikule, arvsõna flegmaatikule ja nimisõna melanhoolikule. Käskiv kõneviis sobib koleerikule, kindel kõneviis sangviinikule, umbisikuline melanhoolikule ja tingiv flegmatikule (kui teeks).

Kui õpetaja räägib muinasjuttu, siis flegmaatikute nurgas tuleb tempot aeglustada ning rõhutada asjalikult ja selgelt puhkuse stseene. Sangviinikutele lähenedes olgu tegevus kiire, liikuv, toon kerge, kuid mitte sõnarohke. Koleerikute olgu tekst täis tegevust, melanhoolikute juures õilis, pikaldane, voorusi kirjeldav, täis mõttepause… Ka tegevused võiks jaotada nii, et kui on vaja tähelepanu, siis toetuda sangviinikutele, kui mõtlemist, siis melanhoolikutele, kui asjalikkust ja reaalsuse taju siis flegmaatikutele ja kui julgeid otsuseid, kritiseerimisoskust, siis koleerikutele. Klass tuleb häälestada ühistegevusele, kuid igale rühmale tuleb jätta oma rütm. Lapsed jälgivad ise kogu klassi tegevust ja märkavad, mida naabrid teevad. Algab loomulik temperamentide vahetus. Algul viibib väike melanhoolik vaid mõttes hetke koleerikute hulgas, aga aegamööda kasvavad õlad ja lõug muutub jõulisemaks, kergest õhulisest tüübist saab jõulisem, koleerilisem. Sangviiniku kerglus saab täiendust flegmaatiku rahulikkusest… See on pikk protsess, kui last toetav ja teda abistav protsess.