Lapse kasvatamine vaimuteaduse vaatekohast

Nüüdisaegne elu seab küsimuse alla nii mõndagi, mida inimene on päranduseks saanud oma esivanematelt. Seetõttu ongi tekkinud nii palju "ajaküsimusi" ning "ajanõudeid". Milliseid "küsimusi" on tänases maailmas küll tõstatatud: sotsiaal-, nais-, kasvatus- ja kooliküsimused, õigusteaduslikud, tervishoiualased jne. Neist püütakse jagu saada kõige erinevamate abinõudega. Loendamatult suur on nende hulk, kes soovivad mitmesuguste retseptidega välja ilmudes seda või teist küsimust "lahendada", või vähemalt nende lahendamisele kaasa aidata. Ja sealjuures pääsevad maksvusele inimmeeleolude kõikvõimalikud varjundid: radikalism oma revolutsioonilise käitumisega, mõõdukus, mis olemasolevast lugu pidades soovib sellest uut arendada, ning konservatism, mis kohe ärevusse satub, kui puudutakse midagi vanadest korraldustest ja traditsioonidest. Ja nende põhimeeleolude kõrval esineb kõikvõimalikke vaheastmeid.

Kes on võimeline elule sügavama pilgu heitma, ei pääse kõigi nende nähtuste juures ühest tundest. See seisneb selles, et meie aeg läheneb neile inimeste ette seatud nõuetele, tihtilugu puudulike vahenditega. Paljud soovivad elu reformida, ilma et nad selle aluspõhju tegelikult tunneksid. Kes soovib teha ettepanekuid, missugune peaks tulevik olema, ei tohi rahulduda üksnes elu pinnapealse tundmaõppimisega, vaid peab tungima selle sügavustesse.

Kogu elu on kui taim, mis ei kanna endas üksnes silmale nähtavat, vaid peidab oma varjatud sügavustes veel ka tulevikuseisundit. Kes vaatleb taime, mis kannab alles lehti, teab väga hästi, et mõne aja pärast tekivad lehtikandval varrel ka õied ja viljad. Ja varjatud kujul sisalduvad taimes juba praegu nende õite ja viljade alged. Kuidas saab keegi öelda, milline on nende organite tulevane kuju, kui ta uurib taime juures vaid seda, mis praegu on silmale nähtav. Seda suudab ainult niisugune inimene, kes on taime olemust tundma õppinud.

Ka kogu inimelu sisaldab endas oma tulevikualgeid. Et aga selle tuleviku kohta midagi öelda, tuleb tungida inimese varjatud loomusesse. Ent meie ajal puudub selleks õige kalduvus. Tegeldakse üksnes pinnapealselt ilmnevaga ja usutakse ummikusse jõudvat, kui tuleb tungida sinna, mis pole välisvaatlusele kättesaadav. Taime puhul on asi mõistagi oluliselt lihtsam, sest teatakse, et sarnased taimed on juba varemgi vilja kandnud. Inimelu on aga ainukordne, ja õied, mida ta tulevikus kandma hakkab, neid pole enne nähtud. Sellegipoolest on need inimeses algetena olemas, niisama nagu õied praegu lehti kandvas taimes.

Ja sellest tulevikust on võimalik rääkida, kui tungida läbi inimloomuse pealispinna kuni tema olemuseni. Tänapäeva erinevad uuendusideed saavad ainult siis tõeliselt viljakad ja praktilised olla, kui nad lähtuvad niisugusest inimelu süvauurimusest.

Pakkuda inimelu olemust haaravat praktilist elukäsitust, peab kogu oma iseloomust tulenevalt olema vaimuteaduse ülesandeks. Asi pole selles, kas tänapäeval tihtilugu vaimuteaduseks nimetatul, on õigus niisugust nõudmist esitada. Küsimus on enam vaimuteaduse olemuses ja selles, mida ta taolisele olemusele vastavalt olla võib. Vaimuteadus ei pea olema mingi hall teooria, mis rahuldab paljast tunnetusuudishimu, ja ka mitte abinõu mõnele inimesele, kes ihkab egoistlikult endale kõrgemat arenguastet, vaid ta võib olla tänapäeva inimkonna kaastööliseks tähtsate ülesannete lahendamisel ja heaolu arendamisel.

Vaimuteadus peab muidugi arvestama seda, et talle saavad osaks mitmesugused vastuväited ja kahtlused, kui ta niisuguse missiooni endale võtab. Taolisi kahtlusi hakkavad esitama iga eluala radikaalid, mõõdukad kui ka konservatiivid, sest olles oma eeldustega kaugel eemal igasugusest parteitegevusest, ei saa ta olla esialgu ühegi partei meele järgi.

Need eeldused põhinevad nimelt ainuüksi tegelikul elutundmisel. Kes elu tunneb, püstitab oma ülesanded vaid elust enesest lähtudes. Ta ei sea üles ühtki omavolilist programmi, kuna teab, et tulevikus valitsevad needsamad elu põhiseadused mis praegugi. Vaimuteadus jõuab seetõttu vältimatult olemasoleva austamisele. Leidku ta selles kuitahes palju parandamist nõudvat, ta suudab näha olemasolevas endas tuleviku algeid. Kuid ta teab ka, et kõiges saavas on peidus kasv ja areng, ning seetõttu ilmnevad talle olevikulises alged muundumiseks, kasvuks. Ta ei leiuta programme, vaid loeb need välja olemasolevast. Ja see väljaloetu muutub teatud mõttes ise programmiks selles peituva arenguloomuse tõttu.

Just seepärast peabki vaimuteaduslik inimolevusse süvenemine pakkuma kõige viljakamaid ja praktilisemaid abinõusid oleviku tähtsate eluküsimuste lahendamiseks.

Selles raamatus püütakse seda teha kasvatusküsimuse osas, seadmata üles nõudmisi ja programme, vaid kirjeldades lihtsalt lapse loomust. Kasvatusseisukohad tulenevad justkui iseenesest kujuneva inimese olemusest.

Kui tahetakse seda kujuneva inimese olemust tunda, tuleb lähtuda üleüldse inimese varjatud loomuse vaatlusest.

See, mida meelelise vaatlusega inimese juures tundma õpitakse, ja mida materialistlik elukäsitus ainsana inimese olemuses tunnustab, on vaimu-uurimisele vaid üks osa, üks liige inimloomusest, nimelt tema füüsiline keha. See füüsiline keha allub füüsilise elu samadele seadustele, koosneb samadest ainetest ja jõududest, nagu kogu ülejäänud nn. elutu maailm. Vaimuteadus ütleb seetõttu: inimese füüsiline keha on kogu mineraalriigiga ühtne. Ja ta tähistab inimese juures füüsilise kehana ainult seda, mis samu aineid samasuguste seaduste järgi segunemisele, ühinemisele, kujunemisele ja lagunemisele viib, mis ka mineraalmaailma ainetes just samade seaduste järgi toimivad.

Lisaks sellele füüsilisele kehale tunneb vaimuteadus inimeses veel teist olemust: elukeha ehk eeterkeha (Lebens- oder Ätherleib). Füüsikut ärgu pahandagu nimetus "eeterkeha". "Eeter" tähendab siin midagi muud kui füüsika hüpoteetiline eeter. Võetagu seda lihtsalt kui selle nimetust, mis järgnevalt kirjeldamisele tuleb.

Taolisest "eeterkehast" kõnelemist peetakse juba mõnda aega ülimalt ebateaduslikuks tegevuseks. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi esimesel poolel polnud see igatahes "ebateaduslik". Tollal räägiti, et mineraalides tegutsevad ained ja jõud ei suuda seda iseenesest elusolendiks üles ehitada. Elusolendis pidavat tegutsema veel üks eriline "jõud", mida nimetati "elujõuks". Kujutleti umbes niimoodi, et taimes, loomas, inimeses tegutseb ja põhjustab elunähtusi üks selline jõud, nagu seda on magnetis mõjuv magnetiline külgetõmbejõud. Järgnenud materialismi ajal lükati see ettekujutus kõrvale. Siis öeldi, et elusolend ehitab end üles samal viisil kui nn. elutu; et organismis valitsevad samad jõud nagu mineraaliski, kuid tegutsevad komplitseeritumalt, nad ehitavad üles keerukama vormi. Praegusajal eitavad "elujõudu" üksnes kõige kangekaelsemad materialistid. Terve rida loodusteadlasi on väljendanud tõsiasja, et midagi elujõu või eluprintsiibi taolist tuleb siiski tunnustada.

Nii läheneb uuem teadus teatud mõttes sellele, mida vaimuteadusel on elukeha kohta öelda. Siiski erinevad nad teineteisest märgatavalt. Kaasaegne teadus jõuab teatud elujõu tunnustamisele meelelise tajumise tõsiasjade üle järele mõeldes. Kuid see pole tegeliku uurimise tee, millest vaimuteadus lähtub ja mille tulemustest pärinevad tema teadaanded. - Pole kunagi üleliigne viidata sellele, kuidas niisuguses punktis vaimuteadus erineb harilikust kaasaja teadusest. Viimasele on kogu teadmise aluseks meeltekogemus, ning kõike sellele mittepõhinevat ei pea ta teadmise vääriliseks. Ta teeb oma lõppotsused ja järeldused meeltemuljete põhjal. Sellest väljapoole jääva lükkab ta tagasi ja nimetab seda inimtunnetuse piiridesse mittekuuluvaks. Vaimuteadusele sarnaneb taoline vaade pimeda omale, kes tahab tunnistada ainult seda, mis on käega katsutav ja kompamise põhjal järelduv, ning kes asetab nägija ütlused väljapoole inimese tunnetusvõimalusi. Sest vaimuteadus näitab, et inimene on arenemisvõimeline ning võib uute organite väljaarendamisel saavutada pääsu uutesse maailmadesse. Nii nagu pimedat ümbritsevad värvid ja valgus, mida ta ei saa aga tajuda, kuna tal puuduvad selleks organid, nii räägib vaimuteadus, et inimese ümber on palju maailmu ja ta saab neid tajuda, kui ta selleks vaid tarvilikud organid välja kujundab. Nagu opereeritud pimedale avaneb uus maailm, nii võib inimene kõrgemate organite väljaarendamisega veel täiesti teistsuguseid maailmu tundma õppida, kui need, mida algul tavalised meeled tal tajuda võimaldavad. Kas üks kehaliselt pime on opereeritav või mitte, oleneb tema organite seisukorrast; kuid need kõrgemad organid, mille läbi inimene võib kõrgematesse maailmadesse tungida, on algena igas inimeses olemas. Neid võib arendada igaüks, kellel on kannatust, püsivust ja energiat kasutada selleks meetodeid, mida on kirjeldatud raamatus "Kuidas saavutatakse tunnetusi kõrgematest maailmadest?" Seega ei väida vaimuteadus üldsegi, et inimese organisatsioon seab tunnetusele piirid, vaid ütleb, et inimese jaoks eksisteerivad niisugused maailmad, milleks tal on tajumisorganid olemas. Ta räägib vaid vahenditest, millega neid piire laiendada. - Nii on see ka elu- ehk eeterkeha uurimisel ja kõigi järgnevalt iseloomustatud inimnatuuri kõrgemate liikmete puhul. Ta nõustub sellega, et füüsiliste meeltega on uuritav üksnes füüsiline keha ning et niisugusest seisukohast saab parimal juhul millelegi kõrgemale jõuda vaid lõppjärelduste alusel. Kuid samas annab vaimuteadus teada, kuidas end avada maailmale, milles need inimloomuse kõrgemad liikmed vaatlejale samamoodi nähtavale ilmuvad, nagu värvid ja valgus pimedanasündinule pärast operatsiooni. Neile, kes on oma kõrgemad tajumisorganid välja arendanud, on eeter- ehk elukeha vaatluse ja mitte üksnes mõistustegevuse ja lõppjärelduse objektiks.

See eeterkeha on inimesel ühiselt taimede ja loomadega. Tema mõjul kujunevad füüsilise keha ainetest ja jõududest kasvu, soojätkamise, kehamahlade sisemise liikumise jne. ilmingud. Ta on füüsilise keha ülesehitaja ja kujundaja, selle elanik ja arhitekt. Seepärast võib ka füüsilist keha nimetada elukeha peegelduseks või väljenduseks. Kuju ja suuruse poolest on need mõlemad inimese puhul ligilähedased, kuid mitte sugugi täiesti sarnased. Loomade ja veel enam taimede eeterkeha erineb aga kuju ja suuruse poolest füüsilisest kehast märgatavalt.

Inimolevuse kolmas liige on nn. aisting- ehk astraalkeha (Empfindungs- oder Astralleib) - valu, rõõmu, tungide, ihade, kirgede jne. kandja. Kõik see puudub olevusel, kes koosneb üksnes füüsilisest ja eeterkehast. Kõike eelmainitut võime kokku võtta sõnaga aisting. Taimel aisting puudub. Kui kaasajal mõni õpetlane järeldab taimede teatud aistinguvõimelisust tõsiasjast, et mõned taimed reageerivad ärritusele liigutamisega või mõnel muul viisil, siis ta vaid näitab, et ei tunne aistingu olemust. Asi pole nimelt selles, kas vastav olend reageerib välisele ärritusele, vaid eelkõige selles, kas väline ärritus peegeldub sisemise protsessina nagu rõõm, valu, tung, iha jne. Kui sellest kinni ei peeta, siis oleks ka õigustatud väide, et sinisel lakmuspaberil on tundmus teatud ainete suhtes, kuna ta muutub nendega kokkupuutumisel punaseks.

Aistingkeha on inimesel ühine üksnes loomamaailmaga. See keha on niisiis aistinguelu kandja.

Ei tohi võtta omaks teosoofilistes ringkondades levinud eksiarvamust, et eeterkeha ja aistingkeha koosnevad võrreldes füüsilises kehas olevatega lihtsalt peenematest ainetest. See tähendaks nende inimloomuse kõrgemate liikmete materialiseerimist. Eeterkeha on jõumoodustis, ta koosneb tegutsevatest jõududest, mitte aga ainetest, ning astraal- ehk astingkeha on liikuvatest, värvilistest, säravatest piltidest koosnev vorm.

Astingkeha erineb füüsilisest kehast vormilt ja suuruselt. Inimese puhul kujutab ta pikergust muna, mis sisaldab endas füüsilist ja eeterkeha. Ta ulatub neist mõlemast igas suunas valguspildikujuna väljapoole.

Inimesel on veel neljas, teistel maistel olevustel puuduv liige. See on inimese "mina" kandja. Sõna "mina", nagu see on näiteks saksa keeles käibel, on nimi, mis erineb kõikidest teistest nimedest. Kes selle nime olemuse üle kohasel viisil järele mõtleb, sellele avaneb üheaegselt juurdepääs inimolemuse tunnetamisele. Iga teist nime võivad kõik inimesed samal viisil vastava asja puhul kasutusele võtta. Lauda võib igaüks "lauaks", tooli "tooliks" nimetada. Sõna "mina" puhul pole see nii. Seda ei saa keegi kasutada kellegi teise nimetamiseks, igaüks saab ainult iseennast "minaks" nimetada. Nimi "mina" ei saa mu kõrvu kosta kunagi teisiti kui enda nimetamiseks. Kui inimene ennast "minaks" nimetab, peab ta endas iseennast nimetama. Olevus, kes enda kohta võib "mina" öelda, on maailm omaette. Vaimuteaduslikele alustele rajatud religioonid on seda alati tundnud. Seepärast on nad öelnud: "minaga" hakkab "Jumal", kes madalamate olevuste juures vaid väliselt ümbruse nähtustes ilmutub, inimese sisemuses rääkima. Kirjeldatud võime kandja on "mina-keha", inimolevuse neljas liige.

See "mina-keha" on kõrgema inimhinge kandja. Tema läbi on inimene maapealse loomingu kroon. "Mina" pole aga tänapäeva inimeses sugugi lihtne olemus. Tema loomust võib tunnetada, kui võrdleme mitmesugustel arenguastmetel olevaid inimesi. Kõrvutagem harimata metslast keskmise eurooplasega ning viimast jällegi kõrgeltarenenud idealistiga. Kõik nad on võimelised enda kohta "mina" ütlema, sest neil kõigil on "mina-keha" olemas. Harimata metslane kuuletub selle "minaga" aga oma kirgedele, tungidele ja ihadele peaaegu nagu loom. Kõrgemale arenenud inimene ütleb teatud kalduvuste ja himude puhul, et neile ei tohi järgida, teisi ta ohjeldab ja surub alla. Idealist on oma algsed kalduvused ja kired kõrgemaks ümber kujundanud. See sai võimalikuks seeläbi, et "mina" on inimolemuse teiste liikmete kallal töötanud. Ja "mina" ülesanne seisnebki selles, et iseenda läbi õilistada ja puhastada teised liikmed.

Nii on taolise inimese puhul, kes on tõusnud kõrgemale seisundist, kuhu teda väline maailm on asetanud, alamad liikmed mina mõjul rohkem või vähem muudetud. Selles seisundis, kus inimene "mina"-sähvatuse tõttu loomast kõrgemale tõuseb, sarnaneb ta oma alamate liikmete poolest veel loomale. Tema eeter- ehk elukeha on üksnes elavate kujundusjõudude, kasvu ja soojätkamise kandja. Tema aistingkeha väljendab vaid välislooduse esile kutsutud tunge, ihasid ja kirgi. Kui inimene sellelt astmelt üksteisele järgnevate elude või kehastuste läbi ikka kõrgemale arenguastmele tõuseb, töötab tema mina teised liikmed ümber. Nii muutub aistingkeha puhastatud rõõmu- ja kurbusetunnete, täiustatud soovide ja ihade kandjaks. Ka eeter- ehk elukeha kujuneb ümber. Ta muutub harjumuste, püsikalduvuste, temperamendi ja mälu kandjaks. Inimesel, kelle mina pole veel tema elukeha kallal töötanud, puuduvad mälestused kogetud elamustest. Ta elab nõnda, nagu loodus on talle sisendanud.

Kogu kultuuriareng väljendub inimestele selles mina töös oma alamate liikmete juures. See töö ulatub kuni füüsilise kehani. Mina mõjul muutub näoilme, muutuvad liigutused, kogu füüsilise keha välimus.

On võimalik ka vahet teha, kuidas erinevad kultuur- ja haridusmeetmed inimolevuse üksikutele liikmetele erinevalt mõjuvad. Harilikud kultuuritegurid mõjutavad aistingkeha; nad lisavad sellele algsetega võrreldes teist liiki rõõme, muresid, tunge jne. Kunstiteosesse süvenemine mõjutab eeterkeha. Kui inimene saab kunstiteose kaudu aimu millestki kõrgemast ja õilsamast kui see, mida meeleline ümbrus pakub, kujundab ta ümber oma elukeha. Eeterkeha puhastamise ja õilistamise võimas abinõu on religioon. Usulistel impulssidel on seetõttu suurejooneline missioon inimkonna arengus.

See, mida südametunnistuseks nimetatakse, pole midagi muud, kui mina töö tulemus elukeha juures läbi kehastusterea. Kui inimene jõuab arusaamale, et ta ei pea seda või teist tegema ja kui see arusaam talle niivõrd tugevat muljet avaldab, et see kuni eeterkehani tungib, siis tekib nimelt südametunnistus.

Mina töö teiste alamate liikmete juures võib olla selline, mis on enam omane tervele inimsoole, või ka täiesti individuaalne üksiku mina töö iseenda kallal. Esimesel juhul töötab inimese muutmisel teatud mõttes kaasa kogu inimsugu, viimane peab aga põhinema täielikult mina enda tegevusel. Kui "mina" nii tugevaks muutub, et ta üksnes täielikult omal jõul astingkeha ümber töötab, siis võib nimetada seda, mida mina sel viisil aisting- ehk astraalkehast moodustab, vaim-iseks (Geistselbst) (või hommikumaa väljendusviisi järgi Manas). See muundumine põhineb oluliselt õppimisel, sisemise elu rikastamisel kõrgemate ideede ja vaadetega. - Ent mina võib talle ürgomases töös veel kõrgemale tõusta. See toimub siis, kui kujundatakse ümber mitte üksnes astraalkeha. Inimene õpib elus nii mõndagi ja kui ta mingist punktist oma elule tagasi vaatab, võib ta endale öelda: ma olen palju õppinud; kuid ta saab ainult vähesel määral rääkida temperamendi ja iseloomu muutumisest, elu jooksul toimunud mälu paranemisest või halvenemisest. Õppimine mõjutab astraalkeha, eelmainitud muudatused seevastu eeter- ehk elukeha. See on küllalt tabav pilt, kui astraalkeha muutumist elu jooksul võrreldakse kella minutiosuti ja elukeha ümberkujundamist tunniosuti liikumisega.

Kui inimene astub kõrgema arengu ehk nn. salakoolituse teele, siis on eelkõige tähtis, et ta võtab ette elukeha ümberkujundamise oma mina ürgomasest jõust lähtuvalt. Ta peab täiesti teadlikult ja individuaalselt oma harjumuste, temperamendi, iseloomu, mälu jne. kallal töötama. Kuipalju ta taolisel viisil oma elukehaga töötab, samapalju muundab ta selle vaimuteadusliku väljendusviisi tähenduses ümber eluvaimuks (Lebensgeist) (hommikumaa väljenduse järgi Budhi).

Veel kõrgemal astmel jõuab inimene selleni, et saavutab jõu, mille läbi ta võib oma füüsilist keha ümber kujundada (näit. vereringvoolu, pulssi). Kuivõrd füüsiline keha on sel viisil ümber kujundatud, nimetatakse teda vaiminimeseks (Geistmensch) (hommikumaa väljenduses Atman).

Need muutused, mida inimene oma madalamate liikmete juures enam inimkondlikkus mõttes, või selle ühes osas, nagu näiteks rahvas, suguharus, perekonnas läbi viib, kannavad vaimuteaduses järgmisi nimetusi: mina abil ümberkujundatud astraal- ehk aistingkeha nimetatakse aistinghingeks (Empfindungsseele), ümberkujundatud eeterkeha mõistushingeks (Verstandesseele) ning ümberkujundatud füüsilist keha teadvushingeks (Bewusstseinsseele). Kuid ei tohi endale kujutlust luua, et nende kolme keha ümberkujundamine üksteisele järgneb. See toimub alates mina-sähvatusest kõigis kolmes kehas korraga. Ja see mina töö pole inimesele üldse selgelt tajutav enne, kuni üks osa teadvushingest on juba välja kujunenud.

Eelnevast nähtub, et inimese puhul võime rääkida tema olemuse neljast liikmest: füüsilisest kehast, eeter- ehk elukehast, astraal- ehk aistingkehast ja mina-kehast. ¾ Nende nelja keha kõrval astuvad ümberkujunduse tulemustena esile aistinghing, mõistushing ja teadvushing ning veel kõrgemad liikmed vaim-ise, eluvaim, ja vaiminimene. Kui jutt on inimomaduste kandjatest, tulevad tegelikult vaid need neli esimest liiget vaatluse alla.

Kasvatajana töötatakse inimolemuse mainitud nelja liikme kallal. Tahtes seda õigel viisil teha, tuleb nende inimosade olemust uurida. Kuid mingil juhul ei tohi endale ette kujutada, et need osad on inimesel tema elu mingil ajahetkel, näiteks sündimisel, kõik võrdväärselt välja kujunenud. Nende areng toimub pigem erinevatel elujärkudel erineval viisil. Ja nende inimloomuse arenguseaduste tundmisele toetuvad kasvatamise ja ka õpetamise õiged alused.

Enne füüsilist sündi ümbritseb tulevast inimest igast küljest võõras füüsiline keha. Ta ei puutu iseseisvalt füüsilise välismaailmaga kokku. Tema ümbrus on ema füüsiline keha. Ainult see keha võib mõjutada kujunevat inimest. Füüsiline sünd seisneb selles, et inimene vabaneb ema füüsilisest kattest ja seeläbi saab füüsiline maailm talle vahetult mõju avaldama hakata. Meeled avanevad välismaailmale ja see mõjub nüüd inimesele, keda varem kaitses füüsiline emaihu.

Vaimse maailmakäsitluse seisukohast, mida esindab vaimu-uurimine, on füüsiline keha seeläbi küll sündinud, aga mitte veel eeter- ehk elukeha. Nagu inimene on kuni sünnini ümbritsetud ema füüsilisest kattest, niisama on ta kuni hambavahetuseni, seega umbes seitsmenda eluaastani, ümbritsetud eeter- ja ka astraalkattest. Alles hambavahetusel laseb eeterkate eeterkeha vabaks. Astraalkate jääb veel kuni suguküpsuse saabumiseni. Sel ajal vabaneb ka astraal- ehk aistingkeha, nagu füüsiline keha füüsilise sünni ja eeterkeha hambavahetuse ajal.

(Man würde das Obige nicht in seiner vollen Deutlichkeit verstehen, wenn man den Einwand machen wollte, daß doch das Kind auch vor dem Zahnwechsel Gedächtnis usw. habe und vor der Geschlechtsreife die Fähigkeiten, die an den Astralleib gebunden sind. Man muß sich da doch klarmachen, daß sowohl der Ätherleib wie der Astralleib vom Anfange an vorhanden sind, nur eben unter der obenbesprochenen schützenden Hülle. Gerade diese schützende Hülle befähigt zum Beispiel den Ätherleib, bis zum Zahnwechsel die Eigenschaften des Gedächtnisses ganz besonders zum Vorschein zu bringen. Aber es sind ja doch auch die physischen Augen am Kindeskeime schon vorhanden unter dessen schützender physischer Mutterhülle. Genau in dem Sinne, wie auf diese geschützten Augen nicht das äußere physische Sonnenlicht entwickelnd wirken soll, so nicht die äußere Erziehung auf die Ausbildung des Gedächtnisses vor dem Zahnwechsel. Man wird vielmehr bemerken, wie sich in dieser Zeit das Gedächtnis durch sich selbst frei entfaltet wenn man ihm Nahrung gibt und noch nicht auf seine Entwickelung durch Äußeres sieht. So ist es auch mit den Eigenschaften deren Träger der Astralleib ist, vor der Geschlechtsreife. Man muß ihnen Nahrung geben, aber immer im Bewußtsein der obigen Ausführungen, daß der Astralleib unter einer schützenden Hülle liegt. Es ist eben etwas anderes, die im Astralleib schon liegenden Entwickelungskeime vor der Geschlechtsreife zu pflegen und den selbständig gewordenen Astralleib nach der Geschlechtsreife demjenigen in der Außenwelt auszusetzen, was er ohne Hülle verarbeiten kann. Dieser Unterschied ist sicherlich ein subtiler; aber ohne auf ihn einzugehen, kann man das Wesen der Erziehung nicht verstehen.)

Seega peab vaimuteadus kõnelema inimese kolmest sünnist. Kuni hambavahetuseni ei suuda teatud mõjud eeterkehani jõuda, nii nagu füüsilise maailma valgus ja õhk ei saa jõuda füüsilise kehani, kuni see veel emaihus asub.

Kuni hambavahetuseni ei tööta inimese kallal vaba elukeha. Nagu lapse füüsiline keha võtab emaihus vastu jõude, mis pole tema omad, ja alles kaitsvas kattes vähehaaval oma jõud välja arendab, nii on ka kasvujõududega kuni hambavahetuseni. Eeterkeha arendab välja oma jõud koostöös päritud võõraste jõududega. Eeterkeha vabanemise ajaks on füüsiline keha juba iseseisev. Ennast vabastav eeterkeha töötab välja seda, mida ta peab füüsilisele kehale andma. Ja selle töö lõpp-punktiks on inimese oma hambad, mis tekivad päritud hammaste asemele. Hambad on füüsilise keha kõige tihedam osa ja kujunevad seepärast välja viimasena.

Pärast seda ajapunkti kannab kasvu eest hoolt üksnes lapse enda eeterkeha. Kuid ta on veel ümbritseva astraalkeha mõju all. Hetkel, mil ka astraalkeha vabaneb, lõpeb eeterkeha jaoks üks arenguperiood, mis väljendub suguküpsuses. Suguorganid muutuvad iseseisvaks, kuna nüüdsest ei tegutse vaba astraalkeha enam sissepoole, vaid astub katmatult vastu välismaailmale.

Nii nagu sündimata last ei saa mõjutada füüsiline välismaailm, nii ei peaks ka enne hambavahetust mõjutama eeterkeha niisugused jõud, mis oleksid talle nagu füüsilise ümbruse mõjud füüsilisele kehale. Ja astraalkehale peaksid vastavad mõjud alles suguküpsusest alates toimima.

Tõelisele kasvatuskunstile ei saa olla aluseks üldised käibeväljendid, nagu "kõigi jõudude ja annete harmooniline väljaarendamine" ja sellesarnased, vaid see peab rajanema üksnes inimolemuse tegelikul tundmisel. Sellega ei taheta muidugi öelda, et mainitud väljendid on väärad, vaid et nendega saab niisama vähe peale hakata, nagu mingi masina kohta öelduga, et kõik selle osad tuleb panna harmooniliselt tööle. Masinat saab oskuslikult käsitseda mitte üldiste käibeväljenditega, vaid selle üksikasjaliku tegeliku tundmisega. Nii peab ka kasvatuskunst tundma inimolemuse liikmeid ja nende arengut. Tuleb teada, millisele inimolemuse osale teatud vanuses mõju avaldada ja kuidas see mõjutamine asjakohaselt toimub. Pole kahtlust, et tõeliselt realistlik kasvatuskunst, nagu siinesitatu, saab vaid pikkamööda endale teed rajada. Meie aja vaadetele on omane pidada vaimumaailma tõsiasju pööraseks fantaasiaks, sel ajal kui ebatõelised käibeväljendid näivad neile täiesti realistliku mõtlemisviisi tulemustena. Siiski tuleb siin otsekoheselt kujutada seda, mida tänapäeval paljud fantaasiapiltideks peavad, mille kehtivus on aga tulevikus enesestmõistav.

Füüsilise sünniga satub varem kaitsvast emaihust ümbritsetud inimkeha välismaailma füüsilisse ümbrusesse. Mida tegid temas varem emaihu jõud ja mahlad, peavad nüüd tegema füüsilise välismaailma jõud ja elemendid. Kuni hambavahetuseni seitsmendal eluaastal on inimkehal enda suhtes oluliselt teistsugune ülesanne kui kõigil järgnevatel elujärkudel. Sel ajal peavad füüsilised organid omandama teatud kuju, nende struktuurisuhted peavad saavutama kindla suuna ja tendentsi. Hiljem leiab aset kasvamine, kuid see põhineb kõigil järgnevatel aegadel nendel vormidel, mis olid kujunenud hambavahetuse ajaks. Kui on välja kujunenud õiged vormid, siis kasvavad ka õiged vormid, kui aga väärvormid, siis kasvavad ka väärvormid. Mida kasvataja kuni seitsmenda eluaastani tegemata jättis, pole edaspidi enam võimalik heastada. Nii nagu loodus loob füüsilisele inimkehale enne sündi õige ümbruse, nii peab ka kasvataja kandma pärast sündi hoolt õige füüsilise ümbruse eest. Ainult õige füüsiline ümbrus avaldab lapsele sellist mõju, et tema füüsilised organid omandavad õige kuju.

On olemas kaks võlusõna, mis näitavad, kuidas laps astub vahekorda ümbritsevaga. Need sõnad on matkimine ja eeskuju. Kreeka filosoof Aristoteles on nimetanud inimest enim matkivaks loomade seas - see ütlus kehtib just kõige rohkem vanuses kuni hambavahetuseni. Laps matkib füüsilises ümbruses toimuvat ja ümbruse jäljendamisel omandavad tema füüsilised organid jääva kuju. Seda füüsilist ümbrust tuleb võtta laias mõttes. Sellesse ei kuulu mitte ainult materiaalselt lapse ümber toimuv, vaid ka kõik see, mis last ümbritsevas korda saadetakse, mida ta meelte kaudu tajub ja mis füüsilisest ruumist tema vaimujõududele mõjub. Sinna kuuluvad kõik tema nähtud moraalsed ja ebamoraalsed, kõik targad ja rumalad teod.

Lapsele mõjub mainitud suunas mitte moraliseeriv kõneviis ega mõistuspärane õpetus, vaid ainult see, mida täiskasvanud tema silme ees nähtavalt korda saadavad. Õpetused mõjuvad kujundavalt mitte füüsilisele kehale, vaid eeterkehale. Viimane on kuni seitsmenda eluaastani ümbritsetud kaitsvast eeterkattest, nagu füüsiline keha on enne sündi füüsilisest emaihust ümbritsetud. Mis peab eeterkehas enne seitsmendat eluaastat kujutluste, harjumuste, mäluna jne. arenema, see peab sarnasel moel toimuma "iseenesest", nagu silmad ja kõrvad emaihus ilma välise valguseta kujunevad ... Kahtlemata on õige ühes suurepärases pedagoogikalases kirjutises, Jean Pauli raamatus "Levana ehk kasvatusõpetus" öeldu, et maailmarändur õpib oma ammelt esimestel eluaastatel rohkem kui kõigil oma maailmarännakuil kokku. Laps õpib mitte õpetamise, vaid matkimise kaudu. Ja tema füüsilised organid vormivad end füüsilise ümbruse mõjul. Terve nägemine kujuneb last ümbritsevate õigete värvi- ja valgussuhete tulemusena, ja peaajus ning vereringes kujunevad füüsilised alused tervele moraalimeelele, kui laps näeb enda ümber moraalset. Kui laps näeb kuni seitsmenda eluaastani oma ümbruses ainult rumalaid tegusid, omandab ta peaaju niisuguse vormi, mis kujundavad hilisemas elus temas kalduvuse samuti vaid rumalustele.

Nagu käemusklid neile vastavat tööd tehes jõuliseks ja tugevaks muutuvad, võtavad ka peaaju ja teised füüsilise inimkeha organid õige suuna, kui nad saavad oma ümbrusest õigeid muljeid. Seda saab näitlikustada järgnevaga. Lapsele võib teha nuku selliselt, et sõlmitakse kokku vana salvrätt, mille kaks nurka on jalgadeks ja kaks käteks, sõlm peaks ja tinditäpid silmadeks, ninaks ja suuks. Võib aga osta lapsele n.-ö. "ilusa" nuku ehtsate juuste ja maalitud põskedega. On ehk liigne öelda, et niisugune nukk on lihtsalt inetu ning võib rikkuda esteetilise meele kogu eluks. Kasvatuse põhiküsimus on seejuures teine. Kui lapse ees on salvrätist sõlmitud nukk, peab ta oma fantaasia abil lisama juurde puudujääva, et asi inimesena välja näeks. Selline fantaasiategevus mõjub kujundavalt peaaju vormidele. Peaaju võetakse kasutusele, niisama nagu käelihased vastavat tööd tehes. Kui laps saab n.-ö. "ilusa nuku", pole peaajul enam midagi teha. Ta kängub ja kuivetub, selle asemel, et tegevusse rakenduda. Kui inimesed saaksid, nagu vaimu-uurija, heita pilku oma vorme ülesehitavasse peaajju, annaksid nad oma lastele kindlasti ainult niisuguseid mänguasju, millel on kalduvus peaaju kujundavat tegevust elavalt ergutada. Kõik mänguasjad, mis koosnevad vaid surnud matemaatilistest vormidest, mõjuvad laastavalt ja surmavalt lapse kujundamisjõududele, seevastu toimib õigel viisil kõik, mis äratab kujutluse elavast. Meie materialistlikul ajastul luuakse häid mänguasju vähe. Hea näitena võiks tuua mänguasja, kus kaks seppa teineteise vastas edasi-tagasi liikuvatel puutükkidel kordamööda alasit taovad. Taolisi mänguasju saab veel maal osta. Väga head on pildiraamatud, kus figuure saab niitide abil liigutada, nii võib laps ise surnud pilti kujutatud tegevusega elavdada. See kõik loob organites sisemise aktiivsuse, ja sellest aktiivsusest ehitub üles organite õige kuju.

Neid asju saab siin loomulikult ainult mainida, kuid vaimuteaduse tulevaseks ülesandeks on anda ka üksikasjades vajaminev, ja ta suudab seda, sest ta koosneb mitte tühjadest abstraktsioonidest, vaid elavatest tõsiasjadest, mis võivad anda juhtnööre elutegelikkusele.

Olgu toodud veel mõned näited. Vaimuteaduse järgi tuleb nn. närvilist, erutuvat last mõjutada teistsuguse ümbrusega kui letargilist ja pikaldast last. Seejuures tuleb arvesse kõik, alates toa ja teiste teda tavaliselt ümbritsevate asjade värvist kuni tema riiete värvini. Kui ei võeta aluseks vaimuteadust, siis tehakse tihti tagurpidi, sest materialistlik kalduvus haarab paljudel juhtudel just ebaõige järele. Erutuvat last peaks ümbritsema punane või kollakas-punane värv ja ka riietus võiks olla samades toonides, seevastu pikaldast last sinine ja sinakas-roheline värv. Asi on nimelt vastandvärvis, mis sisemuses tekib. Punase puhul on see näiteks roheline, sinise puhul oranz-kollane, selles võib kergesti veenduda, kui vastavalt värvitud pinda mõnda aega silmitseda ja siis silmad kiiresti valgele pinnale juhtida. Vastandvärv luuakse lapse füüsiliste organite poolt ja see mõjutab vastavaid lapsele vajalikke organite struktuure. Kui erutuva lapse ümbrus on punast värvi, loob see tema sisemuses rohelise vastandvärvi. Ning see rohelise loomine mõjub rahustavalt ja organid võtavad selle rahulikkuse tendentsi endasse.

Selles vanuses on vaja otsustavalt silmas pidada, et füüsiline keha loob endale mõõdupuu selle jaoks, mis on talle kasulik. Ta teeb seda ihade vastava väljaarendamisega. Üldiselt võib öelda, et terve füüsiline keha soovib seda, mis talle kasuks tuleb. Ja kuivõrd on tegemist kasvava inimese füüsilise kehaga, tuleb üksikasjalikult jälgida, millised on terve soovideelu rõõmud ja ihad. Rõõm ja lõbu on jõud, mis kujundavad õigel viisil füüsiliste organite vormid. Mõistagi, et selles suunas võib raskelt patustada, kui last ei asetata õigesse füüsilisse suhtesse ümbritsevaga. See võib juhtuda eriti toitumisinstinktidega. Vääralt toites võib lapse terved toitumisinstinktid täielikult ära rikkuda, samas kui õige toitmisega saab neid selliselt ala hoida, et ta täpselt, kuni veeklaasini välja, soovib vaid seda, mis talle teatud oludes kasuks tuleb, ja kõik tagasi lükkab, mis talle kahju võib tuua. Vaimuteadus oskab iga üksiku toidu- ja maitseaine kohta kõike öelda, mis selles osas vaatluse alla tuleb, kui teda vaid kasvatuskunsti ülesehitamisele kaasatakse. Sest vaimuteadus on reaalne teadus ja mitte ähmane teooria, millisena ta praegu võib tänu mõnede teosoofide eksimustele paista.

Füüsilisi organeid kujundavate jõudude hulka kuulub niisiis rõõm ümbritsevast. Kasvatajate rõõmsad näod ja eelkõige ausameelne, sundimatu armastus. Taoline füüsilist ümbrust soojusena läbistav armastus kujundab sõna tõeses mõttes välja füüsiliste organite vormid.

Kui tervete eeskujude matkimine niisuguses armastuse õhkkonnas võimalikuks osutub, on laps oma õiges elemendis. Seetõttu tuleks rangelt jälgida, et lapse ümber ei toimuks midagi sellist, mida ta ei tohiks matkida. Tuleks vältida tegevust, mille kohta peaks lapsele ütlema, et sina ei tohi seda teha. Kuivõrd laps matkimise peal väljas on, võib veenduda tähelepanekute põhjal, kuidas ta maalib järele tähti kaua aega enne, kui ta neid mõistma hakkab. On isegi hea, kui laps enne tähti järele maalib ja alles hiljem nende tähendust mõistma õpib. Sest matkimine kuulub füüsilise keha arenguepohhi juurde, seevastu mõistmine on seotud eeterkehaga, ja eeterkehale tuleks mõju avaldada alles pärast hambavahetust, kui väline eeterkate on tema ümbert langenud. Üldse peaks kogu rääkimaõppimine sel ajajärgul toimuma matkimise kaudu. Laps õpib rääkima kõige paremini kuulates. Kõik reeglid ja kunstlik õpetamine ei mõju hästi.

Varases lapseeas on eriti tähtis, et sellised kasvatusmeetmed nagu näiteks lastelaulud, avaldaksid meeltele võimalikult ilusat rütmimuljet. Tähelepanu tuleks pöörata enam laulu ilusale kõlale kui tähendusele. Mida värskendavamalt miski asi silmale või kõrvale mõjub, seda parem see on. Ei tohiks alahinnata muusikarütmi järgiva tantsulise liikumise organeid kujundavat jõudu.

Hambavahetusega lahkub väline eeterkate eeterkehast ja sellega algab aeg, mil eeterkehale saab mõjuda kasvatavalt väljaspoolt. Kuid tuleb endale selgeks teha, mis väljaspoolt eeterkehale mõjuda saab. Eeterkeha ümberkujundamine ja kasvamine tähendab kalduvuste, harjumuste, südametunnistuse, iseloomu, mälu ja temperamendi muutmist või vastavalt arendamist. Eeterkehale avaldatakse mõju piltide, eeskuju ja fantaasia korrapärase suunamisega. Kui lapsele on seitsmenda eluaastani vaja matkimiseks füüsilist eeskuju, siis tuleb hambavahetuse ja suguküpsuse vahelisel ajal ümbritseda teda sellega, mille sisemist väärtust ja mõtet ta saaks järgida. Sisukas, mis pildina ja võrdkujuna mõjub, on nüüd kohane. Eeterkeha arendab oma jõudu, kui korrapärane fantaasia saab joonduda selle järgi, mida ta elavatest või vaimule vahendatud piltidest ja võrdkujudest võib välja lugeda ja juhtnööriks võtta. Kasvavale eeterkehale mõjuvad õigesti mitte abstraktsed mõisted, vaid näitlik, mitte meeleliselt, vaid just vaimselt näitlik.

Neil aastail on ka õigeks kasvatusabinõuks vaimne arusaam. Seepärast on eelkõige oluline, et selles vanuses ümbritseks noort inimest kasvatajatena isiksused, kelle arusaamad võiksid äratada temas soovitud intellektuaalseid ja moraalseid jõude. Kui lapse esimestel eluaastatel on kasvatuse võlusõnadeks matkimine ja eeskuju, siis kõne all olevas vanuses on nendeks järgimine ja autoriteet. Vahetut vaimset arusaama peab esitama loomulik, sundimatu autoriteet, kelle najal noor inimene võib välja arendada südametunnistuse, harjumused ja kalduvused, kelle najal ta võib suunata korrapärasele teele oma temperamendi ning kelle silmadega ta maailmaasju vaatleb. Luuletaja sõnad "igaüks peab endale kangelase valima, kelle eeskujul ta üles Olümposele püüdleb" kehtivad eriti selles elueas. Austamine ja lugupidamine on jõud, mille kaudu eeterkeha õigel viisil kasvab. Ja kui kellelgi pole kõnealuses vanuses olnud võimalust piiritus austuses niisuguse isiku poole vaadata, peab ta kogu oma elu seepärast kannatama. Kus selline austamine puudub, seal kiratsevad eeterkeha elujõud. Kujutlegem, kuidas järgnevalt kirjeldatu mõjub noorele hingele. Ühele kaheksaaastasele poisile räägitakse kellestki eriti auväärsest isikust. Kõik, mida ta temast kuuleb, sisendab püha aukartust. Ligineb päev, mil ta võib esimest korda seda isikut kohata. Aukartusest värisedes surub ta ukse käepidemele, mille taga see austatud isik nähtavale ilmub ... Need ilusad tunded, mida selline elamus esile kutsub, kuuluvad jäävate elusaavutuste hulka. Ja õnnelikuks võib pidada inimest, kes suudab mitte ainult oma elu pidulikel hetkil, vaid pidevalt oma õpetajate ja kasvatajate kui endastmõistetavate autoriteetide poole üles vaadata.

Niisugusteks elavateks autoriteetideks, sellisteks kõlbelise ja intellektuaalse jõu kehastusteks peavad saama vaimselt vastuvõetavad isikud. Suured eeskujud ajaloost, jutustused järgimist väärivatest meestest ja naistest peavad andma suuna südametunnistusele ja vaimule, mitte aga niivõrd abstraktsed kõlbelised põhimõtted, mis saavad alles siis õigesti mõjuda, kui suguküpsusega astraalkeha oma astraalkattest vabaneb. See seisukoht peaks olema määrav eriti ajalooõpetusele. Enne hambavahetust saab lastele mõeldud jutustuste, muinasjuttude jne. eesmärgiks olla vaid rõõmu, värskenduse ja lõbusa tuju esilekutsumine. Pärast mainitud aega tuleb jutustatava aine puhul lisaks sellele silmas pidama, et elupildid innustaksid noore inimese hinge järgimisele.

Ei tohiks tähelepanuta jätta, et ka halbu harjumusi on võimalik vastavate eemaletõukavate piltidega kõrvaldada. Taoliste halbade harjumuste ja kalduvuste puhul on manitsustest enamasti vähe abi. Kui lapselikule fantaasiale lastakse aga mõjuda halva inimese elulisel pildil ja kui näidatakse, kuhu tegelikkuses küsimuse all olev kalduvus viib, võib see väljajuurimisele palju kaasa aidata.

Tuleb alati silmas pidada, et arenevale eeterkehale mõjuvad mitte abstraktsed kujutlused, vaid elulised pildid oma vaimse näitlikkusega. Et vältida vastupidist mõju, tuleb viimatimainitut muidugi suurima taktitundega läbi viia. Jutustamisel oleneb kõik jutustamisviisist, seepärast ei saa suulist jutustust ilma pikemata näiteks lektüüriga asendada.

Vaimne-pildiline, või ka teisiti öelduna sümboolne kujutlus, tuleb hambavahetuse ja suguküpsuse vahelisel ajal veel ühel teisel viisil vaatluse alla. On vajalik, et noor inimene võtaks loodussaladusi ja eluseadusi vastu mitte mõistuspäraselt arukates mõistetes, vaid sümbolitena. Võrdkujud vaimseteks seosteks peavad selliselt hinge sisenema, et olemasolu seaduspärasus nende võrdkujude taga on rohkem aimatav ja tuntav, kui mõistuspäraste mõistetega haaratav. "Kõik kaduv on vaid võrdkuju" - peab saama selles eas lausa kasvatuse otsustavaks juhtlauseks. Inimesele on lõpmatult tähtis, et ta olemasolu saladused omandaks esmalt võrdkujudes, enne kui need loodusseaduste kujus jne. tema hinge sisenevad. Selgituseks võiks tuua näite. Oletame, et noorele inimesele tahetakse rääkida hinge surematusest, hinge lahkumisest kehast. Seda saab teha, võttes võrdkujuks näiteks liblika väljatuleku nukust. Nagu liblikas lahkub nukust, nii tõuseb inimhing pärast surma kehast. Ükski inimene ei suuda niisugust õiget asjaolu mõistuspäraselt vastavalt haarata, kui ta pole seda eelnevalt niisuguse pildina vastu võtnud. Selle võrdkuju kaudu räägitakse nimelt mitte üksnes mõistusele, vaid ka tundele, tajumusele, kogu hingele. Noor inimene, kes on selle kõik läbi teinud, läheneb taolisele asjaolule hoopis teistsuguse meeleoluga, kui seda talle hiljem mõistuspäraselt vahendatakse. On koguni väga halb, kui inimene ei saa alguses elu mõistatustele tunnetega läheneda. Seetõttu on oluline, et kasvatajal oleks kõikide loodusseaduste ja maailmasaladuste kohta käepärast vastav võrdkuju.

Just eelkirjeldatu najal võib eriti hästi näha, kuivõrd viljastavalt saab vaimuteadus mõjutada praktilist elu. Kui keegi astub noorte inimeste ette materialistliku mõistuspärase kujutlusviisi põhjal loodud võrdkujudega, avaldab ta reeglina neile vaid õige nõrka muljet, sest ta peab nimelt võrdkujud mõistuspäraselt ise välja mõtlema. Niisugused kunstlikud võrdkujud ei mõju kuulajatele veenvalt. Kui räägitakse kellelegi piltlikult, mõjub kuulajale mitte ainult see, mida räägitakse või näidatakse, vaid rääkijalt lähtub kuulaja suunas peen vaimuvool. Kui rääkijal endal puudub soe usk oma võrdkujusse, ei avalda ta kuulajale mingit muljet. Et õigesti mõjuda, tuleb endal oma võrdkujudesse kui tegelikkusesse uskuda. See on võimalik üksnes siis, kui omatakse vaimuteaduslikku meelsust ja kui võrdkujud ise on vaimuteadusest tulenenud. Tõelisel vaimuteadlasel pole vajadust ülalmainitud võrdkuju kehast lahkuvale hingele endast välja pressida, sest see on tema jaoks tõde. Liblika väljatulek nukust on temale tegelikult looduse madalamal astmel selline sündmus, mis kordub kõrgemal astmel kõrgemas arenduses hinge lahkumisena kehast. Ta usub sellesse ise kogu jõuga ja see usk voolab saladuslike vooludena rääkijalt kuulajale ning mõjub veenvalt. Kasvatajalt hoovab siis kasvandikule üle vahetu elu. Kuid selleks eluks on vaja, et kasvataja ammutaks vaimuteaduse allikast, et tema sõnad ja kõik temast lähtuv saaks tundmuse, soojuse ja tundevärvi tõelisest vaimuteaduslikust meelsusest. Kogu kasvatusele avaneks seeläbi suurepärane perspektiiv. Kui kasvatus laseks end viljastada vaimuteaduse eluallikast, täituks ta ise mõistmisrikka eluga ning kaoks kobamine, mis sel alal on tavaline. Igasugune kasvatuskunst, igasugune pedagoogika jääks kuivetunuks ja elutuks, kui ta selle juure kaudu endale pidevalt värsket mahla ei ammutaks. Vaimuteadusel on kõigi maailmasaladuste jaoks olemas vastavad, asja olemusest lähtuvad võrdpildid, mis pole inimeste väljamõeldud, vaid mille loomisel on maailmajõud ise aluseks võetud. Seepärast peab vaimuteadus olema eluliseks aluseks igale kasvatuskunstile.

Selles inimarengu ajajärgus peab erilist rõhku panema ühele hingejõule - mälule. Mälu areng on seotud aga eeterkeha ümberkujunemisega. Viimane toimub nii, et eeterkeha saab vabaks just hambavahetuse ja suguküpsuse vahel, seetõttu tuleb sel ajal arendada mälu teadlikult väljaspoolt. Kui seda aega ära ei kasutata, omandab mälu jäädavalt väiksema võime sellega võrreldes, milliseks ta võinuks areneda. Unarusse jäetut ei saa hiljem enam tasa teha.

Mõistuspärane-materialistlik mõtlemisviis võib selles suunas teha palju vigu. Niisugusest mõtlemisviisist lähtuv kasvatuskunst jõuab kergesti eelarvamusele lihtsa mälupärase omandamise suhtes. Ta pöördub mõnikord lausa väsimatult kogu teravusega lihtsa mälu treenimise vastu ja kasutab kõige leidlikumaid meetodeid, et noor inimene ei võtaks mälupäraselt vastu seda, mida ta ei mõista. Ja mida on mälul üleüldse niisuguse mõistmisega tegemist! Materialistlik-mõistuspärane mõtlemine kaldub kergesti uskuma, et asjadesse ei saa tungida mingil teisel viisil, kui vaid isoleeritud mõistetes; tal on raske jõuda tunnetuseni, et ka teised hingejõud on asjade mõistmiseks vähemalt niisama vajalikud kui mõistus. See pole ainult piltlik kõneviis, kui öeldakse, et ka tunnete, tundmuste ja südamega on võimalik mõista nagu mõistusega. Mõisted on ainult üks neist vahenditest, mille abil jõutakse arusaamisele maailma asjadest. Ja üksnes materialistlik vaade peab neid ainsaks. Loomulikult on olemas palju inimesi, kes ei pea end materialistideks, kuid kes siiski arvavad, et mõistuspärane taip on ainsaks arusaamisviisiks. Sellised inimesed tunnistavad võib-olla mingit idealistlikku või koguni spiritualistlikku maailmavaadet, kuid nende suhtumine neisse vaadetesse on materialistlik. Sest mõistus on juba kord hinge tööriist materiaalse mõistmiseks.

Mõistmise sügavamate aluste kohta saab tuua siin näite eelmainitud Jean Pauli väljapaistvast kasvatusalasest raamatust. See teos sisaldab üldse kuldaväärt vaateid kasvatusest ja pidanuks ära teenima osakssaanust palju suuremat tähelepanu. See on kasvatajale palju tähtsam kui mõni teine sel alal oluliseks peetud raamat. Siin vaatluse alla tulev koht kõlab: "Ärge kartke mittemõistmist isegi tervete lausete puhul; teie ilme, rõhutused ja aimav tung mõista selgitab ühe külje ning koos selle ja ajaga lisandub teine külg. Rõhutamine on nii laste kui hiinlaste ja aristokraatide juures pool keelest. - Mõelge, et nad õpivad oma keelt niisama hästi, kui meie kreeka või mõnda muud võõrast keelt, varem mõistma, kui rääkima. - Usaldage aja ja seose selgitusi. Viieaastane laps mõistab sõnu: "siiski, küll, nüüd, seevastu, muidugi"; proovige neid aga seletada kord mitte lapsele, vaid isale! - Ühes ainsas "küll" peitub väike filosoof. Kui kolmeaastane mõistab kaheksa-aastast väljakujunenud keelega last, miks tahate teie oma keelt kitsendada lällutamiseni? Rääkige alati mõni aasta ette (kõnelevad ju suurvaimud raamatutes meile sajandeid ette); üheaastasega rääkige nagu kaheaastasega, kaheaastasega nagu kuueaastasega, sest erinevused kasvus kahanevad vastupidises suhtes aastatega. Kasvataja, kes omistab üldse liiga palju õpetajapoolsele õpetamisele, mõelgu sellele, et laps juba poolt oma maailma, nimelt vaimse (näiteks kõlbelised ja metafüüsilised vaated) valmina ja kätteõpetatuna endas kannab, ja seetõttu ei saa vaid kehaliste peegelpiltidega varustatud keel vaimsele midagi juurde anda, vaid ainult valgustada ... Rõõmu kui kindlust lastega rääkimisel peaks meile andma nende eneste rõõm ja kindlus. Neilt saab õppida keelt, nii nagu nemad keele kaudu õpetavad: julged ja siiski õiged sõnamoodustused, näiteks sellised, mida võib kuulda kolme- ja nelja-aastastelt lastelt: der Bierfässer (õllevaadisepp), Saiter (pillikeelesepp), Fläscher (pudelsepp), die Luftmaus (õhuhiir - muidugi parem kui meie nahkhiir), die Musik geigt (muusika viiuldab), das Licht ausscheren (valgust pügama - küünlatahi lõikamine), Dreschflegeln, Drescheln (peksukoot), ich bin der Durchsehmann (mina olen läbinägijamees - pikksilmaga vaataja), ich wollte, ich wäre als Pfeffernüsschenesser angestellt (tahaksin saada piparkoogisööja kohta), oder als Pfeffernüssler (või piparkoogisepaks), am Ende werd' ich gar zu klüger (viimaks saan ma liiga targaks), er hat mich von dem Stuhle heruntergespasst (ta naljatas mind toolilt maha), sieh wie eins (auf das Uhr) es schon ist (vaata kui üks juba on - kella kohta) jne."

See koht räägib küll arusaamisest enne mõistuspärast taipamist ühel teisel kui just siin käsitletud alal, kuid mida Jean Paul keelest räägib, kehtib täpselt eelöeldu kohta. Nagu laps keele ehituse oma hingeorganismi vastu võtab, vajamata selleks keeleehitusseaduste mõisteid, peab ka noor inimene oma mälu harjutamiseks asju õppima, mida ta alles hiljem mõista suudab. Hiljem õpitakse isegi mõistete kaudu kõige paremini seda taipama, mida selles vanuses on algul puhtmälupäraselt omandatud, nagu õpitakse keelereegleid kõige paremini keele varal, mida juba kõneldakse. Jutt mittemõistetud mälumaterjalist pole midagi muud kui materialistlik eelarvamus. Noorel inimesel tuleb näiteks vajalikud korrutamisseadused selgeks õppida mõne näite varal, milleks tal pole vaja arvutusmasinat, vaid selleks on sõrmed palju kohasemad ja siis tuleb tal ükskordüks korralikult pähe õppida. Niimoodi toimides arvestatakse areneva inimese loomusega. Selle vastu aga patustatakse, kui mälu kujundamise ajal tegeldakse liialt mõistusega. Mõistus on hingejõud, mis tärkab alles suguküpsusega ning seda ei tuleks enne mainitud iga väljastpoolt mõjutada. Kuni suguküpsuseni peab noor inimene mälu kaudu omandama selle vaimuvara, mille moodustavad inimkonna mõeldud mõtted; seejärel saabub aeg varem mällu talletatut mõistetega läbistada. Inimene ei pea ainult seda meelde jätma, millest ta on aru saanud, vaid ta peab mõistma asju, mida ta teab, s.t., mida ta on omandanud mälupäraselt, nagu laps keele. See kehtib suures ulatuses. Kõigepealt ajalooliste sündmuste puhtmälupärane omandamine, seejärel nendest mõistete abil arusaamine. Esmalt geograafiliste teadmiste mällu talletamine, hiljem nende seoste taipamine jne. Teatud mõttes peaks kogu arusaam mõistete abil tulenema kogutud mäluvarast. Mida rohkem noor inimene mälupäraselt teab, enne kui ta mõistmisele üle läheb, seda parem ... Pole vajadust küll tungivalt selgitada, et see kõik kehtib tegelikult vaid kõnealuses vanuses, mitte aga hilisemas. Kui õpitakse vanemas eas, võib osutuda loomulikult õigeks ja soovituks vastupidine tee, kuigi ka siis oleneb nii mõndagi vastava isiku vaimukonstitutsioonist. Kõnealuses eas ei tohi aga vaim kuivetuda mõistuspäraste mõistete ülikülluses.

Ka liiga kaugele minev puhtmeeleline näitlik õpetamisviis vastab materialistlikule kujutluslaadile. Kogu käsitlus peab selles vanuses olema vaimust läbistatud. Pole näiteks piisav, kui taime, seemnetera või õit üksnes meelelises käsitluses näidatakse. Kõik peab saama vaimu võrdkujuks. Seemnetera pole ainult see, mis silmaga näha, vaid selles peitub nähtamatuna kogu uus taim. Et seemnetera on midagi enamat kui meeltega tajutav, sellest tuleb tundmuste, fantaasia ja südamega elavalt aru saada. Olemissaladuste aimdus peab olema tajutav. Pole põhjust ka vastu väita, et taoline käsitlus ähmastab puhtmeelelist vaatlust, vaid vastupidi, tõeni ei jõuta üksnes puhtmeelelise vaatlusega, sest mingi asja kogu tõelisus koosneb vaimust ja ainest, ning täpset vaatlust saab harrastada hoolikalt ka siis, kui rakendatakse mitte üksnes füüsilisi meeli, vaid kõiki hingejõude. Kui inimesed saaksid näha, nii nagu vaimu-uurija seda näeb, kuidas puhtmeeleline näitlik õpetamislaad laastab hinge ja keha, ei jääks nad nii tugevalt taolise arvamuse juurde. Mis on sellest kõrgemas mõttes kasu, kui noortele inimestele näidatakse kõikvõimalikke mineraale, taimi, loomi, füüsikalisi katseid, kui sellega pole seotud meeleliste võrdkujude kasutamine vaimsete saladuste aimamiseks. Materialistlik meelelaad ei oska kindlasti siinöelduga suuremat peale hakata; see on arusaadav üksnes vaimu-uurijale. Kuid talle on ka selge, et tõeliselt praktiline kasvatuskunst ei saa iialgi tuleneda materialistlikust meelelaadist. Kuivõrd praktiline see meelelaad endale ka ei tunduks, seda ebapraktilisem on ta tegelikkuses, kui tegemist on elu täieliku mõistmisega. Tegelikkuse seisukohast on materialistlik mõttelaad fantastiline ja sellele peavad muidugi tunduma vaimuteaduse asjakohased käsitlused fantastilistena. Kahtlemata tuleb ületada nii mõnigi takistus enne, kui täielikult elust tekkinud vaimuteaduse põhimõtted kasvatuskunsti sisenevad. Kuid see on loomulik. Vaimuteaduse tõed peavad tänapäeval olema veel paljudele harjumatud. Aga kui nad on tõed, lülituvad nad kultuuri koosseisu.

Vaid omades selget teadvust, kuidas kasvatusvõtted mõjuvad noorele inimesele, võib kasvataja leida alati igal üksikul juhul õige lahenduse. Nii tuleb teada, kuidas üksikute hingejõududega, nimelt mõtlemise, tundmuste ja tahtega, selliselt ümber käia, et nende areng mõjuks jälle tagasi eeterkehale, kuna ta saab hambavahetuse ja suguküpsuse vahelisel ajal väliste mõjutuste läbi üha täiuslikumaks muutuda.

Terve ja jõulise tahte arengule pannakse alus, kui käsitletud kasvatuspõhimõtteid esimesel seitsmel eluaastal õigesti rakendatakse. Sest niisugune tahe peab tuginema füüsilise keha täielikult väljakujunenud vormidele. Alates hambavahetusest on tegemist sellega, et arenev eeterkeha annaks füüsilisele kehale edasi need jõud, mille läbi ta saaks oma vormid teha vastupidavaks ja tugevaks. See, mis eeterkehale tugevaimat muljet avaldab, mõjub ka jõuliselt füüsilise keha tugevdamisel. Eeterkeha tugevaimad impulsid kutsutakse esile aga niisuguste tundmuste ja ettekujutustega, mille kaudu inimene tajub ja elab läbi oma suhet maailma igavese algpõhjaga, s.t. religioossete elamustega. Inimese tahe ja seega ka iseloom ei saa iialgi õigel viisil areneda, kui ta pole mainitud vanuses sügavale tungivaid religioosseid impulsse läbi elanud. Tahte ühtses organisatsioonis ilmneb, kuidas inimene tunneb oma seost maailmatervikuga. Kui inimene ei tunne tugevat sidet jumalik-vaimse maailmaga, jääb tema tahe ja iseloom ebakindlaks, killustatuks ning ebaterveks.

Tundemaailm areneb õigesti eelkirjeldatud võrdkujude, iseäranis aga kõige selle najal, mida saab ajaloost või teistest allikatest karakteersete inimeste piltidena esile tuua. Tundemaailma kujundamisel on tähtis ka vastav süvenemine looduse saladustesse ja ilusse. Ja siin tuleb eelkõige vaatluse alla ilumeele harimine ja kunstitunde äratamine. Muusika peab andma eeterkehale sellise rütmi, mis võimaldaks tal tajuda kõiges peituvat varjatud rütmi. Noorel inimesel jääb kogu hilisemas elus palju puudu, kui tema muusikameele eest pole sel ajal hoolt kantud. Kui see meel täiesti puuduks, jääksid maailmakõiksuse teatud küljed talle täiesti varjatuks. Sealjuures ei tohi ka teised kunstiliigid hooletusse jääda. Meelte äratamine arhitektooniliste stiilivormide, plastika, joonte ja värvide kooskõla tajumiseks, see kõik peaks sisalduma õppeplaanis. Siin ei saa kuidagi vastu väita, et teatud olud ei võimalda selles suunas midagi ette võtta. Ka üsna lihtsate vahenditega võib palju saavutada, kui õpetajal endal on selles suunas õiget meelsust. Elurõõm, eluarmastus, tööind - see tuleneb kogu eluks haritud ilu- ja kunstimeelest. Ja ka inimestevahelised suhted muutuvad selle meele läbi õilsamaks, ilusamaks. Kõlblustunne, mida samuti selles vanuses eluliste piltide ja eeskujuväärivate autoriteetide najal välja arendatakse, muutub tugevaks, kui ilumeel head ühteaegu ilusana ja halba inetuna tajub.

Mõtlemine oma õiges kujus, kui sisemine elu eraldatud mõistetes, peab kõnealuses vanuses veel tahaplaanile jääma. Ta peab arenema mõjutustevabalt, justkui iseenesest, samas kui hing on täidetud võrdkujude ja piltidega elust ja loodussaladustest. Mõtlemine koos teiste hingeelamustega peab seitsmenda eluaasta ja suguküpsuse vahel selliselt välja arenema ja otsustusjõud peab sedavõrd valmima, et inimene võiks täiesti iseseisvalt pärast suguküpsust elu ja teadmiste osas oma arvamusi kujundama. Mida vähem mõjutatakse enne otseselt otsustusjõu arengut ja mida enam seda kaudselt teiste hingejõudude arendamisega tehakse, seda parem on see vastava inimese kogu hilisemale elule.

Vaimuteadus annab õige aluse mitte ainult kasvatuse vaimsele, vaid ka füüsilisele osale. Iseloomustava näitena olgu viidatud võimlemisele ja lastemängudele. Nagu esimestel eluaastatel peavad last ümbritsema armastus ja rõõm, nii peab arenev eeterkeha tajuma kehaliste harjutuste kaudu oma kasvamist ja pidevalt suurenevat jõudu. Võimlemisharjutused tuleb näiteks selliselt välja arendada, et iga liigutuse, iga sammu puhul tekib noores inimeses tunne: "Ma tajun endas kasvavat jõudu." Ja see tunne peab teda terve rõõmu ja heaolutundena sisemiselt haarama. Niisuguste võimlemisharjutuste väljatöötamiseks on vaja enamat, kui vaid mõistuspäraseid teadmisi inimkeha anatoomiast ja füsioloogiast. Selle juurde kuulub intiimne, intuitiivne, täielikult tundepärane tunnetus rõõmu ja heaolu koosmõjust inimkeha asendite ja liigutustega. Niisuguste harjutuste väljatöötaja peab olema võimeline endas tajuma, kuidas üks liigutus, üks kehaasend loob rõõmurikka jõutunde, mõni teine aga teatud jõukaotuse jne. Et võimlemist ja kehalisi harjutusi taolises suunas praktiseerida, peab kasvatajal olema see, mida annab vaimuteadus ja eelkõige vaimuteaduslik meelsus. See ei pea olema just võime heita pilk vaimsetesse maailmadesse, vaid meelelaad kasutada elus vaimuteadusest tulenevat. Kui eelkõige sellisel praktilisel alal, nagu seda on kasvatus, võetaks kasutusele vaimuteaduslikud tunnetused, lakkaksid varsti ka täiesti mittevajalikud jutud, et neid tunnetusi peab siiski enne tõestama. Õigel kasutamisel tõestavad nad end elus sellega, et muudavad elu tugevaks ja terveks. Just sellega, et nad praktikas kõlblikuks osutuvad, võib näha nende õigsust, ja see tõestab paremini kui kõik "loogilised" ja nn. "teaduslikud põhjendused". Vaimseid tõdesid tuntakse ära kõige paremini nende viljadest, mitte aga mõnest öeldavasti vägagi teaduslikust tõestusest, mis ei saa olla siiski midagi enamat kui loogiline sõnavahetus.

Astraalkeha sünnib alles suguküpsusega. Tema vaba arenguga väljapoole saab alles nüüd inimesele kõige sellega väljastpoolt läheneda, mis eraldatud kujutlusmaailma, otsustusjõudu ja vaba arusaamist arendab. Eelpool on juba mainitud, et need hingevõimed peavad varem teiste kasvatusvõtete õigel rakendamisel segamatult arenema, nii nagu silmad ja kõrvad emaorganismis segamatult arenevad. Suguküpsusega saabub aeg, mil inimene on ka küps varem õpitud asjade kohta oma arvamust kujundama. Suurim pahe ühe inimese suhtes on see, kui tema otsustusvõime äratatakse liiga vara. Oma arvamust võib alles siis avaldada, kui on kogutud selleks piisavalt palju ainet. Varasema iseseisva arvamuse avaldamiseks puudub aga vastav alus. Kõik ühekülgsused elus, kõik tühised "usutunnistused", mis on rajatud paarile teadmisekillukesele, ja mille najal tahetakse tihti langetada otsusi pikka aega end õigustanud inimkonna kujutluselamuste üle, tulenevad sellesuunalistest kasvatusvigadest. Et olla mõtlemisküps, tuleb õppida lugu pidama sellest, mida teised on mõelnud. Terve mõtlemine pole võimalik, kui sellele ei eelne enesestmõistetavale autoriteediusule toetuv terve tõetunne. Kui seda kasvatuse põhimõtet järgitaks, poleks vaja kogeda, et inimesed peavad end liiga vara otsuseküpseks ning kaotavad sellega võimaluse lasta elul igakülgselt ja objektiivselt endale mõjuda. Sest iga otsus, mis pole rajatud vajaliku hingevara alusele, on komistuskiviks otsustaja eluteel. Kui mingi asja kohta on otsus kord langetatud, mõjub see jätkuvalt ja sellega seotud elamust ei saa enam niimoodi vastu võtta, nagu see otsustamisest loobumisel oleks võimalik olnud. Noores inimeses peab elama kalduvus: enne õppida ja seejärel otsustada. Mida on mõistusel mingi asja kohta öelda, tuleb avaldada siis, kui kõik teised hingejõud on juba rääkinud, varem peaks mõistusel olema vaid vahendav roll. Teda tuleks kasutada ainult selleks, et nähtut ja tuntut mõista, seda niimoodi endasse võtta, nii nagu see on, ilma et ebaküps otsus võimu haaraks. Seetõttu tuleb noort inimest enne mainitud vanust säästa kõigist asjade kohta käivatest teooriatest ja omistada põhiväärtus sellele, et ta olemasolu elamused oma hinge vastu võtaks. Muidugi võib kasvavale inimesele tutvustada ka seda, mida on inimesed ühest või teisest asjast mõelnud, kuid tuleb vältida, et ta end eksitava otsuse läbi mõne vaatega seoks. Ka arvamused peab ta läbi tunnete vastu võtma ja olema võimeline, ilma et ta kohe ühe või teise kasuks otsustaks ning partei poole kalduks, kuulma: üks ütles niimoodi, teine teistmoodi. Niisuguse kalduvuse koolitamine nõuab õpetajalt ja kasvatajalt igatahes suurt taktitunnet, mida just vaimuteaduslik meelelaad on võimeline andma.

Siinkohal oli võimalik arendada vaid mõningaid kasvatusalaseid seisukohti vaimuteaduslikus mõttes ja üksnes viidata, milline kultuuriline ülesanne on taolisel vaimusuunal nimetatud osas täita. Viimane sõltub sellest, et kalduvus niisuguseks kujutlusviisiks leviks üha laiemates ringkondades. Selleks on igatahes tarvis kahte asja. Esiteks, et loobutaks eelarvamustest vaimuteaduse suhtes. Kes tõeliselt sellega tegeleb, leiab peagi, et vaimuteadus pole mingi fantaasia looming, nagu see paljudele tänapäeval veel tundub. Siin ei heideta neile midagi ette, kuna kõik, mida meie aja haridus pakub, peabki tekitama algul arvamuse, nagu oleksid vaimuteadlased fantaseerijad ja unistajad. Pinnapealse vaatluse puhul ei saagi endale teist arvamust kujundada, sest vaimuteadusena esinev antroposoofia näib olevat täielikus vastuolus kõige sellega, mida tänapäeva haridus inimesele terve elukäsitluse alusena pakub. Alles sügavamal vaatlusel ilmneb, kuivõrd vasturääkivaks peaksid jääma tänapäeva vaated ilma vaimuteadusliku aluseta ja kuidas need vaated seda alust iseenda läbi lausa välja kutsuvad ega suuda ilma selleta üldsegi püsida. Teiseks on hädavajalik vaimuteaduse õige arendamine. Alles siis, kui kõikjal antroposoofilistes ringkondades tekib arusaam, et eelkõige on vaja õpetused laialdasel viisil kogu elusuhete jaoks viljakaks muuta ja mitte nende üle lihtsalt teoretiseerida, avab elu end ka vaimuteadusele. Muidu hakatakse antoposoofiat pidama mingiks üksikute iseäralike unistajate religioosseks sektiks. Tegeleb ta aga positiivse kasuliku vaimutööga, ei tule sellel vaimsel liikumisel puudust kestvast, mõistvast poolehoiust.