Mis on waldorfpedagoogika?
Ühine õppetöö poistele ja tüdrukutele, kaks võõrkeelt alates esimesest klassist, tsükliõpe, 12 klassi hõlmav ühiskool, istumajätmisest loobumine, õppetöö kunstiline kujundamine, põhjalikud hinneteta tekstitunnistused, üld- ja kutsehariduse ühendamine, kooli autonoomia - see kõik on olnud enesestmõistetav alates esimese waldorfkooli loomisest 1919. aastal. Alles tunduvalt hiljem võeti nendest üht-teist üle ka tavakooli praktikasse.Waldorfpedagoogika püüab arendada õpilaste loovjõude algusest peale. Selle asemel, et töötada valmis vormidega, kus suures osas tuleb vaid etteantud lünki täita, asendavad waldorfkoolis õpikuid enamasti endakujundatud tsüklivihikud.
Sotsiaalse pädevuse arendamine
Sotsiaalse pädevuse omandamine võimalikult stabiilses klassikollektiivis, kuhu kuuluvad erineva andekusega õpilased, on elulähedasem, kui samatasemeliste võimetega õpilaste hinnetele orienteeritud õppimine. Gümnaasiumid jätavad praegusel ajal põhikoolid enda varju. Nõrkade õpilaste kõrvaldamine klassikollektiivist, jättes nad istuma, asetab abstraktse saavutusvajaduse klassi sotsiaalsest kandevõimest ettepoole. Waldorfkoolide eesmärgiks on seevastu õppimine vastastikuse koostöö ja abistamise kaudu. Taiplikumad õpilased õpivad rohkem, kui neil on võimalus aeglasematele õpilastele midagi selgitada. Ka viimased õpivad paremini, kui nad ei ole sõltuvad ainult õpetaja seletustest. Ülesannete ühine lahendamine erineva tasemega õpilastest koosnevates rühmades on eelharjutuseks hilisemale kutseelule, milleks juba kool peaks ette valmistama
Õppimine piltide abil - õppimine tegevuse kaudu
Õppimine algklassides ei ole veel mõttelisel tasandil abstraktne, vaid piltlikult konkreetne. Jäljendav sisseelamine kirjutamise liikumisvormidesse puudutab ka tunnet ja tahet ning kunstiliselt kujundatud piltidest töötatakse välja tähed. Nii kasutatakse lapse piltlikku tunnetust ja liikumisvajadust, et teha vastav õppeaine arusaadavaks. Lähtuvalt motost „Õppimine tegevuse kaudu“ õpitakse kirjutama enne lugemist. Pildid, mis võivad õpilasi sisemiselt liigutada, võimaldavad neil ka tunnete tasandil maailma mitmekesistesse nähtustesse süveneda ning neid vähehaaval mõisteliselt ja abstraktselt määratleda. Kesk- ja vanemas astmes aitavad tööõpetus ning kutse- ja sotsiaalpraktika kaasa praktilisele orienteerumisele elus.
Elav õpetamine teeb õpetajast autoriteedi
Rahulolu läbiviidud õppetunniga ei tohiks õpetajat sama tunni edaspidise kordamiseni viia - nii arvas Rudolf Steiner (1861-1925), waldorfkooli ja selle aluseks oleva inimõpetuse rajaja. Sest see, kes elus orienteerub, on pidevas muutumises. Algkooliõpetaja loomulik autoriteet põhineb õppetöö sisu elaval kujutamisel. Sõna „autoriteet“ tekitab ikka ja jälle arusaamatusi, kui seda eksikombel „autoritaarsusega“ seostada. Ehtne autoriteet tekib ainult õpetaja ja õpilase vahelisest usaldussuhtest. Rudolf Steiner rõhutab, et see on „lõpmata tähtis“, et algkoolilaps tunnetaks kasvataja või õpetaja suhtes „omavalitud, vabatahtlikult valitud autoriteeti“ [1]. Viimaseks peab osutuma eelkõige õpetaja. Autoritaarne hoiak on selle ideaali täielikuks vastandiks. Õpetajad muutuvad autoritaarseks, kui neil puudub vajalik sisemine rahu ja südamlik andumus lapse elavale loomule. Juba Rudolf Steiner tegi ettepaneku muuta õpetajakutse aeg-ajalt elulähedasemaks (ja seeläbi „läbipõlemise sündroomi“ vältida), andes õpetajale regulaarselt õppetöövaba aasta, mil ta töötaks näiteks majanduse valdkonnas [2].Õppetöö inimest arendav mõju sõltub suures osas sellest, kas pedagoogid püüavad laste ja noorukite arenguga sisemiselt kaasas käia ning sealjuures oma arusaamist ja mõistmisvõimet pidevalt liikuva ja arenevana hoida. Selle ebaõnnestumine kuulub iga kooli pingekollete hulka. Pidevalt arenev arusaamis- ja mõistmisvõime ei saa jäägitult anduda ühelegi kindlale ettekujutusele inimesest. Rudolf Steiner oli arvamusel, et ei ole olemas kõikehõlmavat seisukohta. Kui tahta inimesi ja maailma mõista, tuleb välja kujundada võime katsetada pidevalt täiesti uusi vaatenurki.
Tundlikkuse arendamine hingeliste omaduste suhtes
Ka emotsionaalse intelligentsuse eluterve arendamine on waldorfkoolis olulisel kohal. Seepärast peaks õpetaja arendama laste erinevate hingelaadide suhtes tunnetusvõimet ja oskama neid ka õppetöösse kaasata. Nii muutub isegi näiteks arvutama õppimine tunduvalt vaheldusrikkamaks ja mängulisemaks, kui õppetunnis arvestatakse ka laste temperamenditüüpe [3]. Neli klassikalist temperamenditüüpi - koleerik, sangviinik, melanhoolik ja flegmaatik - on sealjuuures ainult pidepunktideks.
Antroposoofia ei ole õpetus
Hea õppetöö ei muutu ühekülgseks, vaid laseb hingata. Puhas teadmiste omandamine ei huvita ühtegi noort inimest. Kui aga õppetöö on kujundatud kunstilis-dramaturgiliselt, kus rütmiliselt vaheldudes pigeid tekitatakse ja siis jälle maandatakse, siis hakkab kool elama. See võib toimuda igas koolis. Waldorfpedagoogika püüab õppetööd elavalt ja kunstiliselt läbi viia ja selle lähtekohti teadvusega läbi valgustada. Seda viimast võib ka antroposoofiaks nimetada.
Antroposoofia ei ole Rudolf Steineri poolt valmiskujul välja mõeldud maailmapilt, vaid teadlik suhe inimeses peituvasse vaimsusesse. Rudolf Steineri teosed ei ole teoreetilised konstruktsioonid, vaid ajendavad mõtlemisele ja mõistmisele, mis arendab - juhul, kui seda õigesti kasutada - hingeliste ja vaimsete reaalsuste tunnetamist ning otsustusvõimelist tegutsemist.
Ei ole eriti imekspandav, et materialistliku maailmavaate seisukohalt, mis hingelis-vaimseid reaalsusi dogmaatiliselt eitab, on antroposoofia igasugusest teaduslikust eksistentsiõigusest ilma jäetud. Antroposoofia viljad - näiteks meditsiinis, bioloogilis-dünaamilises põllumajanduses ja ka pedagoogikas - annavad siiski tunnistust muust. Õpetajatelt eeldatakse põhjalikku tegelemist antroposoofiaga, loomulikult ei nõuta seda aga lapsevanematelt. Õpetajad saavad selleks muuhulgas võimaluse täiendaval waldorfkoolide õpetajate koolitusel. Aga ka vanemad võivad ennast antroposoofia ja waldorfpedagoogika alustega kurssi viia koolides korraldatavatel tutvustavatel üritustel.
Waldorfkoolid ei ole maailmavaatelised koolid
Suurtele pedagoogidele, näiteks Eduard Sprangerile, oli enesestmõistetav, et ei ole olemas pedagoogikat ilma maailmavaatelise seisukohata. Küsimus on ainult selles, kas sellest maailmavaatelisest hoiakust ollakse teadlik või mitte. Materialismil põhineva hoiaku puhul ei saa sellest muidugi juttu olla, kui ta peab ennast ise maailmavaate seisukohalt neutraalseks.
Maailmavaadete - ükskõik milliste - vahendamine oleks waldorfpedagoogika pedagoogiliste eesmärkidega vastuolus. Sellest hoolimata on kõikidel õpilastel võimalus osa võtta konfessioonide usuõpetuse või vaba kristliku õpetuse tundidest. Enne kui näiteks Berliinis rajati juudi koolid, käisid paljud juudiusulised õpilased kohalikus Rudolf Steineri koolis, nii et nende jaoks viidi eraldi sisse juudi usundiõpetus. Peale selle tähistab kogu koolikollektiiv enamikes waldorfkoolides tähtsaid kristlikke pühasid nagu lihavõtteid, nelipühi, jaanipäeva, mihklipäeva ja jõulusid.
Öösel tärkavate jõudude kasutamine
Heas õppetunnis ei seleta waldorfõpetaja kõike lõpuni ära, vaid jätab teadlikult olulised küsimused lahtiseks. Sügavas unes võib öö jooksul küsimus alateadvuses vaimselt idanema hakata, nii et õpilased on võimelised seda järgmisel päeval hoopis sügavamalt käsitlema. Seda saab õpetaja omakorda õppetöös ära kasutada, kusjuures tal peab olema kiire otsustusvõime ja vajadusel peab ta olema valmis loobuma ettevalmistatud aine edastamisest. Seeläbi on „koolist kui õppeasutusest“ tekkinud elav „õppetöökoda“, mis kaasab inimese öösel tärganud vaimutegevuse teadlikult õppeprotsessi.
Vaimuerksus põhineb kehalisel ja hingelisel erksusel
Ka õppimise kehalisele alusele pööratakse suurt tähelepanu. „Kehalistes tegevustes on arengupsühholoogia tajunud intelligentsuse alust. ... Ka täiskavanu võimete kõige abstraktsemate saavutuste tingimuseks on kunagise arenemiskäigu jooksul olnud kehaline tegevus“ (Jürgen Funke, spordipedagoog) [4]. See on waldorfpedagoogika üks põhitõdesid. Praktiliselt tähendab see, et spordi- ja eurütmiaõpetuse kõrval arendatakse erinevaid liikumis- ja liigutusoskusi modelleerimise, nikerdamise, tisleritöö, metallitöö, sepistamise, kiviraiumise, kudumise, heegeldamise, tikkimise, õmblemise, punumise, kingsepatöö, ketramise, kangakudumise, flöödi ja lüüra mängimise, maalimise, joonistamise ja raamatuköitmise kaudu. Eurütmia kui spetsiaalselt väljatöötatud kunstivorm töötab muuhulgas kehakeelega, et muuta muusikat ja keelt liikumise abil nähtavaks. Keha kunstilise liikuvuse arendamine moodustab parima lähtekoha ka vaimse liikuvuse arenguks. Teadmistel on tänapäeval üha lühem kestus. Kooli kõige tähtsam ülesanne on sisemise muutumis- ja arenguvõime väljakujundamine, mis peaks püsima jääma võimalikult kõrge eani.
Waldorfkool ja arvuti
Noored inimesed ei kannata tänapäeval infopuuduse või vähese visuaalse meedia kasutamise võimaluse all. Kool peaks inimesi maailmaga ja omavahel inimliku soojuse õhkkonnas reaalselt siduma. Sellepärast ei kuulu arvuti õppeprogrammid algkooli [5]. Nad pidurdavad õpilaste kaasasündinud keelelist ja sotsiaalset pädevust, mida saab arendada ainult kaasinimestega suheldes ja mitte tehnilise aseaine abil. Kesk- ja vanemas astmes seevastu pööratakse moodsa tehnikaga tegelemisele suurt tähelepanu. Tehnoloogia viidi omaette õppeainena sisse juba esimeses Rudolf Steineri rajatud waldorfkoolis, hiljem lisandus mõnedes waldorfkoolides ka arvutiõpetus, seda tunduvalt varem kui tavakoolides. Praegu kuulub arvutioskus tingimatu osana waldorfkooli programmi.
Elav õppevorm: tsükliõpe
Waldorfkoolide üks iseärasusi on näiteks õppetöö korraldamine selliselt, et hommikul kaks esimest tundi on ühe põhiõppeaine tunnid, kus klassiõpetaja (ja alates 9. klassist aineõpetaja) õpetab igat ainet mitme nädala pikkuste tsüklite kaupa. 7. ja 8. klassis annavad klassiõpetajad tihti tsükleid üle ka vanema astme õpetajatele. Tsüklitena õpetatakse kõiki aineid, välja arvatud võõrkeeli, muusikat, sporti, eurütmiat, tööõpetust, käsitööd ja usuõpetust. Paljud waldorfkoolid lähevad aga ka nende ainete puhul üle ennelõunal toimuvale tsükliõppele.
Põhitunnis saab õpetada ka suuri klasse; teistes ainetes, nagu näiteks võõrkeeltes, tehakse klass enamasti pooleks, tööõpetuses vajadusel isegi kolmeks. Võõrkeeleõpetus algab juba esimeses klassis kahe võõrkeelega – inglise, saksa või vene keelega.
Lõpetamine ehk uue algus
Iga kasvatuse eesmärk peaks olema kasvandiku juhtimine mitte lõppu, vaid uude algusesse; st eesmärgiks peaks olema ettevalmistus eluks, mis jätkub pärast kooliaega. Sellest hoolimata on ka waldorfkoolis lõpetamine tähtsal kohal. Kooliaeg waldorfkoolis kestab 12 aastat, mille tulemusena saadakse keskharidus. Mõnedes riikides, lisandub waldorfkooli abituuriumi sooritamiseks ka 13. klass. Õpilaste skaala, kes vastava taseme saavutavad, on enamasti sama kõrge või kõrgem kui riiklikes koolides.
Individuaalne hinnang: teksti- ja hindetunnistused
Iga õppeaasta lõpul koostab iga õpetaja igas aines iga õpilase ja tema tulemuste kohta detailse kirjaliku iseloomustuse, mis annab täpse ülevaate õpilase arengust ja hetketasemest. Formaalseid otsuseid üleviimise kohta järgmisse klassi ei tehta ja seega ei ole ka nn „istumajätmist“. Vajaduse korral antakse välja ka hindeline tunnistus.
Waldorfpedagoogika - ülemaailmne ja rahvusvaheline
Rudof Steineri poolt loodud pedagoogika on rakendust leidnud erinevates kultuuri- ja sotsiaalsetes keskkondades ja teinekord üsnagi rasketes tingimustes, näiteks Brasiilia vaestelinnaosades või segarassilise koolina Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidipoliitika tingimustes. 2001. aasta sügisel oli maailmas kokku 845 waldorfkooli, nendest 605 Euroopas, neist omakorda pooled Saksamaal ja Madalmaades ning 7 Eestis. Igal aastal tuleb umbes 20 kooli juurde. Waldorfkoolid on seega suurim riigist ja kirikust sõltumatu kooliliikumine maailmas. Nad ei ole tsentraalselt organiseeritud, kuuluvad aga regionaalsetesse, rahvuslikesse või rahvusvahelistesse ühingutesse ja peavad üleval oma õpetajakoolituse süsteemi 64 õpetajate seminari ja kõrgkooliga, samuti arvukate kutsealaste seminaridega. Paljud waldorfkoolide õpilased käivad enne kooli ühes 2000-st maailma waldorflasteaiast.
Kuidas see algas: esimene waldorfkool
Esimene waldorfkool rajati pärast Rudolf Steineri esinemisi Waldorf-Astoria sigaretivabriku töölistele Stuttgardis 1919. aastal. Rudolf Steineri isiksus ja inimlik soojus jättis neile nii sügava mulje, et neil tekkis soov luua oma lastele senisest sügavama dimensiooniga kool [6].
Eesmärk: vabadus ja mitmekesisus hariduselus
Waldorfkoolid tekivad kohalike lapsevanemate initsiatiivist ja neid juhib omavalitsusena vastav õpetajate kolleegium koostöös lapsevanematega. Iga waldorfkool on autonoomne ja seega vaba oma pedagoogiliste algatuste teostamisel kuni õppeplaani väljatöötamiseni. Hoolimata mitteriiklikust iseloomust on waldorfkoolid avalikult ligipääsetavad, st avalikud vabad koolid igaühe jaoks. Vabade haridusasutustena on nad vastavalt Eest Vabariigi põhiseadusele seadusjärgselt kaitstud ja ka riiklikult tunnustatud või riiklikult lubatud.
Riik aitab finantseerida ...
Eestis finantseerib riik waldorfkoole samadel alustel munitsipaalkoolidega ja tasub õpetajate palkadeks ning õppevahenditeks ettenähtud summad. Kuigi seadus selleks ei kohusta, ent võimaldab seda, kaetakse suur osa waldorfkoolide majanduskuludest kohalike omavalitsuste eelarvetest.
... aga palub vanematelt toetust: vanemate liikmemaksud
Eestis ei ole kõikidel koolidel võrdseid võimalusi: munitsipaalkoolidega võrreldes toetatakse vabu koole siiski majanduslikult tunduvalt vähem (vastandina näiteks Rootsile või Madalmaadele, kus riiklikke koole majanduslikult ei eelistata). Et waldorfkoolid saavad seetõttu 20-50% vähem majanduslikku toetust kui munitsipaalkoolid, tekib finantseerimises lünk, mis tuleb täita lapsevaanemate igakuiste liikmemaksudega suurusega keskmiselt 300 – 800 krooni (piirkondlike erinevustega). Summa suurus määratakse aga alati kindlaks sõltuvalt sissetulekust ja vastastikusel kokkuleppel vanematega, et kooliskäimine ei nurjuks majanduslikel põhjustel. Selline vanemate vahel tekkinud majandusliku solidaarsuse süsteem on ennast waldorfkoolides õigustanud. Paratamatu vajadus liikmemaksude võtmise järele liiga väikese riikliku toetuse tõttu on kõigest hoolimata ebaõiglane, sest vanemad peavad seeläbi topelt maksma: ühest küljest finantseerivad nad riiklikku koolisüsteemi maksude kaudu, teisalt lisandub sellele hoolimata põhiseadusega garanteeritud õigusest kooli vabalt valida maksmine vabas koolis käimise eest.
Avalikud üritused ja lahtiste uste päevad
Koolides toimuvad regulaarselt avalikud üritused, sealhulgas ka avalikud „kuupeod“. Väikeste klassietenduste, deklameerimise ja muude enamasti kunstiliste ettekannete näol näitavad kõikide klasside õpilased, mis nad selgeks on saanud. Ka 8. ja 12. klassi suured klassietendused tulevad avalikult ettekandele. Koolides toimuvad asjast huvitatud lapsevanematele tutvustavad üritused. Mõned waldorfkoolid korraldavad kord aastas lahtiste uste päeva, mil on kõigil huvilistel võimalus ka õppetunde külastada.
Kas koolides on vabu kohti?
Kui klassis on vabu kohti, võetakse õpilasi kuni viimase klassini hiljem juurde. Telefoni teel saab koolist igal ajal küsida, millistesse klassidesse on võimalik uusi õpilasi vastu võtta. Vaba koht ei ole aga veel vastuvõtugarantii, sest vastuvõtuotsuse puhul mängivad rolli mitmed kriteeriumid. Eriti oluline on eelnevalt kindlaks teha, kas õpilasel on waldorfkoolis piisavalt arenguvõimalusi. Selle kohta on Berliini endine koolisenaator Hanna-Renate Laurien öelnud: „Vabad koolid ei ole kiirabiautod, mis riikliku hariduspoliitika ohvrid kokku korjavad.“
Rudolf Steiner: filosoof ja teadlane
Rudolf Steiner oli promoveeritud filosoof ja ei kartnud ka oma tihti vägagi kriitilisi mõtteid tunnetuse näiliste piiride ja oma ajastu kohta teravalt väljendada [7]. Juba varases eas tegeles ta matemaatika ja loodusteadustega, aga ka Goethe loodusteaduslike kirjutistega. Korduvalt rõhutas ta matemaatilis-loodusteadusliku hariduse tähtsust antroposoofilise vaimuteaduse mõistmise eeldusena. Fakt, et ta pidas esimese õpetajate kolleegiumi ees loodusteadusest üle 40 ettekande kolmes tsüklis, on tänapäevani veel vähetuntud. Märkimisväärne on ka see, et ta kirjutas ühes nendest loengutest juba 1920. aastal tahvlile kvantmehaanika põhivõrrandi, mis on matemaatiliselt identne kuus aastat hiljem Erwin Schrödingeri poolt avaldatud ja tema järgi nime saanud Schrödingeri võrrandiga, ja ennetab Feynmani difusiooni interpretatsiooni imaginaarse difusioonikonstandiga [8]. See võrrand mängis moodsas loodusteaduses kvantfüüsika põhialusena olulist rolli. Steineri tunnetusmeetod ei olnud seega kaugeltki mitte ebamäärane ja varjatult salajane, nagu vahel väidetakse. Muidu ei oleks see nii paljudes valdkondades osutunud äärmiselt praktiliseks ja uuenduslikuks.
Dr. Detlef Hardorp
[1] Pedagoogilis-didaktilise kunsti uuendamine vaimuteaduse kaudu. Ettekanne 20.04.1920.
[2] Selle ettepaneku elluviimine jäi erandjuhtumiks. Veel parem oleks, kui õppetööd ei viiks läbi mitte eluaegsed kutselised õpetajad, vaid inimesed, kes elus „ringlevad“. Pikaajalise kutsekogemusega inimesed võiksid korra „viie või kümne aasta jooksul“ kooli minna, et „poistele ja tüdrukutele öelda seda, mida elust endast öelda saab“. „Siis, kui see kipub juba pisut igavaks muutuma“, võivad nad jälle tagasi pöörduda oma elukutse juurde (Rudolf Steineri 29.08.1922 Oxfordis peetud ettekandest, mis sisaldub tema kogutud teoste 305. köites). Põhjuseks on see, et koolidel on põhimõtteliselt kalduvus muutuda eluvõõraks. Steineri eesmärgiks oli võimalikult elulähedane kool, mida pedagoogiliselt ei deformeeriks bürokraatlikult ettekirjutatud õppeplaanid või - mis praegusel ajal veelgi aktuaalsem – lõpueksamid.
[3] Vt näiteks Ernst Schuberth: Der Anfangsunterricht in der Mathematik an Waldorfschulen. Aufbau, fachliche Grundlagen und menschenkundliche Gesichtspunkte. Stuttgart 1993.
[4] Mit dem Körper leben lernen. – B. Engholm: Demokratie fängt in der Schule an. Frankfurt a.M. 1985.
[5] Clifford Stoll: LogOut. Warum Computer nichts im Klassenzimmer zu suchen haben und andere Hightech-Ketzereien. Frankfurt 2001. Ühe Alliance for Childhood (Lapsepõlve Uurimise Liit) uurimuse „Fool’s Gold: A Critical Look at Computers in Childhood“ (vt www.allianceforchildhood.org) kohaselt kutsub arvutite kasutamine eel- ja algkoolieas tihti esile RSI-sündroomi (respektive Strain Injury) – kõõluste põletikke ja lihaste kärbumist.
[6] Rudolf Steineri 1919. aasta poliitilise tegevuse ulatulikuma dokumentatsiooni kohta vt Albert Schmelzer: Die Dreigliederungsbewegung 1919. Rudolf Steiners Einsatz für den Selbstverwaltungsimpuls. Stuttgart 1991.
[7] Pea ükski liikumine ei ole oma rajaja mõtteid nii ulatuslikult avaldanud kui antroposoofia. Rudolf Steineri 360 köidet hõlmav teostekogu koosneb peamiselt Antroposoofilise Seltsi liikmetele peetud ettekannete üleskirjutustest. Need ettekanded peeti kuulajatele, kes olid antroposoofia alustega tuttavad. Ilma vastavate eeldusteta tundub nende sisu tihti võõrapärane või kummaline ja jääb seetõttu mõistetamatuks. See on korduvalt viinud asjatundmatu, kohati isegi õela kriitikani.
[8] Vt 12.03.1920 peetud ettekanne. – R. Steiner: Geisteswissenschaftliche Impulse zur Entwicklung der Physik (GA 321). Samuti Detlef Hardorp ja Ulrich Pinkall: Rudolf Steiner and Schrödinger’s Equation. – Mathematisch-Physikalische Korrespondenz nr. 201, juuni 2000.